Poliittaeva vanad tähed on langenud, uute tähtede kuma juba paistab, kas nad hakkavad eredalt särama, näitab lähitulevik. Aga väga üldisemalt - meile omase demokraatia tingimustes on teatud seltskondadel, nimetame neid siis erakondadeks, soov valituks osutuda ja valitseda enamuse üle, püüda valitseda enamuse soovide järgi, mis paraku alati ei õnnestu.

Aastatuhandeid oleme siinmail pidanud võitlusi iseenda, ümbritseva keskkonna ja väliste vaenlastega. Valdavalt edukalt, mõnikord edutult, aga oleme jäänud kestma. Nüüdseks oleme jõudnud järjekordsesse kriisi, peaasjalikult tulevikuta kogukonna kriisi. Kriisist väljumiseks ja edasiseks arenguks tuleb otsida ja evitada kardinaalselt teistsuguseid tegutsemisviise.

Tõepoolest, kauaoodatud kriisi tõdemus on jõudnud meie sekka. Meedias on viimasel ajal ilmunud palju kirjutisi kohalikelt arvamusliidritelt, kes erinevate nurkade alt kirjeldavad seisakut ja sellest väljatuleku viise. Kohalik poliitsüsteem kergitab pinnale keskpärasust ja alalhoidlikkust. Samas, kogukonna juhtidel võiks pisutki häbitunnet olla, kas või oma pere ja laste ees. Kui ei oska või ei suuda, tuleb teiste asjadega tegeleda, selle äratundmine võiks olla riigimehelikkuse tunnus. Kui me ise hakkama ei saa, tuleb ilmselt ajutiselt olemasoleva demokraatliku süsteemi väliselt sisse osta kompetentseid juhte, kes motiveeritult ja komplekside vabalt riiki juhiksid.

1992.a.a vastu võetud Eesti põhiseaduse järgi peame tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Viimati lausutut võiks käsitleda kui eesmärki. Meie riigi eesmärki. Loomulikult võib pikalt polemiseerida, kui pikk see määratlus - läbi aegade - on, kuid võiks arvata, et see ajahorisont on mitmete järgnevate põlvkondade jaoks. Niisiis, meil on küllaltki konkreetne eesmärk. Strateegia teatavasti koosneb eesmärkidest, nende saavutamise vahenditest ja vahendite rakendamise meetoditest. Strateegia mõiste alla tuleb paigutada ka tegevusplaan ning visioon, kuhu püütakse mingi aja pärast jõuda.

Oleme jõudnud üle Euroopa Liidu keskmisele tasemele SKT-lt ühe inimese kohta. Oleme koos kapitalistlike relvavendadega elanud üle vähemalt kaks finantskriisi. Tähtis on täheldada, et meie väärtushinnangutesse kuulub lahutamatu osana majanduslik toimetulek pere ja firma tasandil, kuid ka riigi toimimine ühise majandusliku õitsengu nimel.
Eesmärgi täitjateks on meie inimesed ja nende kooslused nii peredes, valdades, linnades, maakondades kui firmades, lisaks meie poolt juba loodud materiaalsed ja rahalised vahendid ning loodetavad kasumid tulevikus.

Ülaltoodud riigi üldisema eesmärgi täitmiseks peame tagama majanduskasvu. Võiksime siin elavate inimeste heaolu kasvu käsitleda kui strateegia üht alameesmärki. Olgugi, et paljuski on heaolu mõõtmine pigem emotsionaalne tegevus on meie poolt aktsepteeritava turumajanduse üheks indikaatoriks sisemajanduse kogutoodangu (SKT) arvestamine ning edukuse mõõtmine selle kasvuga. Erinevalt demograafiast, kus kehtib põhimõte, et rahvastiku taastootmiseks on vajalik, et iga naine sünnitaks statistiliselt vähemalt 2,1 last, ei piisa majanduses sellisest määrast. Ilmselt me ei saavuta majanduskasvu kui me midagi oluliselt ei muuda.

Väidan, et ikkagi tuleb põhjalikult muuta majandusstruktuuri. Suurte visioonilike plaanide tegemisel ja elanikkonnale tutvustamise kõrval tuleb alustada kohe lihtsate, ainult paar aastat kestvate, asjadega. Seega, hingame sügavalt paar korda sisse ja välja ning... seame eesmärgiks SKT kasvuks 4% aastas! Ja nii vähemalt 5 aastat järjest.

Et see eesmärk ei jääks populistlikuks poliitiliseks loosungiks, tuleb selle eesmärgi täitmiseks selekteerida välja vahendid ja koostada tegevusplaan. Jäegnevalt 7 majanduslikku ideed, alul uusi väärtusi loovad, lõpus nn ümberjagamise-maksupoliitika muutmise ideed.

1. Riigi juhtimine vajab raputust
Üle 20 aasta tagasi tulid riiki ehitama aktiivsemad ja ärksamad, väga erinevatelt tegevusaladelt, mugavustsooni ei olnud veel tekkinud. Mis päästaks? Ikka paradigmaline riigistruktuuride raputamine, narratiivsete eesmärkide püstitamine, uute, suurema maailmapildiga inimeste haaramine riigi juhtimisse, sest on tekkinud poliitikute ja ametnike küllaltki suletud alalhoidlik, oma märgisüsteemiga klass.
Probleem ka selles, et oluliste eesmärkide püstitamine, nende saavutamise vahendite valimine eeldab haritute ja karismaatiliste ning rahva seas populaarsete juhtide olemasolu. Haritud ja karismaatilised selles mõistes, et suudetakse genereerida uudseid mõtteid, kuidas riiki edasi viia, mitte ei tammuta paigal ja ei jaotata ümber olemasolevaid ressursse.

Mõned on väitnud et nii väikse turuga majandusüksus nagu Eesti riik ei suuda end efektiivselt majandada. Aastaid on räägitud reformidest omavalitsuste ja riigi tasandil, tulemusi kahjuks ei ole. Avaliku sektori süsteem hoiab kiivalt kinni oma suurusest ja ebaefektiivsusest. Ilmselt kassisaba tükkhaaval raiumine ei ole enam võimalik, saba tuleb eemaldada korraga. Niisiis, tuleb üle minna omavalitsussüsteemile, kus aluseks on praegused maakonnad ja suuremad linnad, mistõttu tekiks ca üle kahekümne omavalitsusüksuse, millede volikogudesse toimuvad kohalikud valimised. Oluliselt tuleb vähendada ministeeriumide ja ametkondade arvu, mille tulemusena väheneb ka ametnike arv, kes siiani süsteemi siseselt genereerivad riigi arengu seisukohast mõttetuid tööplaane.
Peamine probleem on, et meil on nagu kaks erinevat süsteemi meie igatsetud rahvaarvu ja majanduskasvu suurendamiseks - eraettevõtlus ja teisalt nn avaliksektor koos riigifirmadega. Need kaks kulgevad täiesti erinevas rütmis ja erinevate eesmärkidega. Kui juhtumisi keegi ühest süsteemist siseneb teise, põrgatatakse see mingi aja pärast tagasi. Mõlemal süsteemil on tarku ja tarmukaid esindajaid, kes igapäevases elus puutuvad üksteisega kokku, arutavad mõistlikult, parandavad maailma, kuid naastes süsteemi, hommikul tööle siis, alluvad paratamatult oma süsteemi mängureeglitele. 90ndate alul, kui me tormasime riiki ja ettevõtlust ehitama, olid need piirid olematud.

Väljapääs? Tuleb püüda mööda hiilida olemasolevast poliitsüsteemist, mis paratamatult toodab keskpärasust ja hillitsetust, asetada juhtideks - tippametnikeks, ministriteks, riigifirmade juhtideks oma ala tipptegijad, kes vb suudaksid eesmärke püstitada ja avaliku sektori edukaks keerata. See võiks olla paarikümne inimese missioon meie riigi ees. See oleks nagu riigi rendile andmine majanduslikus mõistes.

2. Meie seisakust välja tulemise pääsetee nr 1 on ekspordi suurendamine
Oleme uhked oma avatud majanduse üle. See toitis meid paarkümmend aastat, tagades vajalikul määral majanduskasvu. Motiveeritud riigijuhtidel ja ettevõtjatel oli sära silmades, paralleelselt tööga õpiti turumajanduslikke viise rikastumiseks, sealhulgas kaupade ja teenuste müümiseks välismaale. Nüüdseks on see asendunud retoorikaga, et meist eriti enam midagi ei sõltu, lihtsalt jälgime, kuidas eksportturud tõusevad ja langevad. Aga ikkagi sõltub küll. Ellu jäämiseks peame oluliselt suurendama eksporti ja mitte üksnes oma lähiturgudele, vaid ka kaugemale, olulises tempos tõusvatele turgudele, näitena siin India ja Hiina. Vist ei ole uus idee? Jah, aga viimastel aastatel ei ole me suutnud ekspordi osakaalu SKTs suurendada. Tuleb saata arvukaid majandusdiplomaate tõusvatele turgudele, Indiasse, Hiina, Indoneesiasse, Vietnami jt riikidesse ja piirkondadesse, kes looksid eeldused meie ärimeeste investeeringuteks. Majandusdiplomaatide saatmist saab finantseerida nt EASi kontoritöötajate arvelt või vähendades diplomaatide arvu Euroopa Liidu (meie enda riigi?) sees.

3. Meie kallid maavarad mõistlikusse ja loodustsäästvasse kasutusse
Riigi toimimise eelduseks on majanduskasv. Ilmselt üksnes sisetarbimisele (mis paljuski on viimastel aastatel rajanenud palga kasvule, mis omakorda ennetab tootlikkuse kasvu) ja võimalikule ekspordi kasvule loota ei saa. Tuleks vaadata ka enda sisse ehk siis maa sisse. Vähemasti Ida-Virumaa sisaldab terve buketi inimtegevusele vajalike maavarasid.
Ja nendest ei sõltu mitte ainult Ida-V tulevik, vaid Eesti tulevik tervikuna. Kui pisutki majandusarengu ja -kasvu üle mõtiskleda. Neid me pidevalt deklareerime. Lihtsalt ei juleta riigijuhtide poolt Pandora laegast avada, nii on ka mõistlike ja projektipõhiste riigilaenudega. Vähemalt niipalju tarkust on aduda, et nende laegaste avamisel jäädakse jänni. Ületagem siis ajaloolised hirmud ja omavahelised poliitilised kemplemised ja kartused riigi mahamüümisest kapitalistidele ning hakkame oma maavarasid teaduslikult uurima kaasates omaenda teadlasi ja spetsialiste ning kõike seda eesmärgiga neid mõistlikul viisil ja loodust säästes kasutusele võtta.

4. Riigivõla suurendamine kui majanduse üks elavdamise viise

Üheks vahendiks võib olla ka riigivõla mõistlik suurendamine. Laias laastus on meie SKT üle 20 miljardit eurot aastas ja valitsussektori võlg ligi 10 % ehk siis ligi 2 miljardit, kusjuures kogu riigi ja tema elanike laenukoormus on ligi 100% SKTst. See on osa riigi finantsjuhtimisest. Kui soovime olla eurotsooni jätkuvad liikmed, peame mängima kohalike reeglitega, mitte keetma oma suppi üldise katla nurgas. Targalt paigutatud laen võiks luua uusi töökohti, suurendada sisetarbimist, tõsta tootlikkust, parandada konkurentsivõimet lähiturgudel ning pikemas perspektiivis suurendada majanduskasvu.

Vastu argumendiks on võimaliku uue laenuressursi kasutamise valikute rohkus ning poliitiline julgusetus ja kooskõlastamise oskamatus nende vahel vahet teha.

Euroopa Keskpanga praegune tegevus eurode juurdetrükkimisega ca 80 miljardit eurot kuus viib varem või hiljem inflatsiooni järsule kasvule, ajalugu on näidanud, et sellises olukorras võidavad suurema laenukoormusega ja selle edukalt paigutanud kooslused.

Meie senised tipppoliitikud on olnud peaasjalikult nn kasinuse apologeedid, sest see nõuab poliitilist konsensust, aga eelkõige tarku laenude paigutamise otsuseid, lihtsam on edasi vesta talupojatarkusest ja tulevastele põlvedele koormuste tekitamisest ning kulgeda edasi vaikses rütmis. Raha muutumisel järjest suuremaks fiktsiooniks, on suur oskus selle konverteerimine millekski reaalseks, olgu siis selleks maanteed või noorte töökohad. Euroopa Keskpanga praegune tegevus eurode juurdetrükkimisega ca 80 miljardit eurot kuus viib varem või hiljem inflatsiooni järsule kasvule, ajalugu on näidanud, et sellises olukorras võidavad suurema laenukoormusega ja selle edukalt paigutanud kooslused.Ei maksa karta suuri kulutusi, vaid väikseid sissetulekuid, aga riigil on kergem kulusid kärpida kui mõtiskleda tingimuste üle, mis aitaksid kaasa rikkaks (kui see on mõnedel eesmärk ja tundub, et on) saamisele, praegune maksusüsteem pigem soosib rikkaks olemist, mitte rikkaks saamist (olematud kapitali ja kõrgtarbimise maksud vastukaaluks kõrged tööjõumaksud), ka nõuaks nt riigilaenude suurendamine poliitilist ja majanduslikku mõistust, samuti puudub riigi ametnikel strateegiline ja erakapitali kogemusest tulenev tegutsemisoskus.

5. Loogiline siseriiklik teedevõrk ja tasuta wifi kui eeldused majanduskasvuks

Pigem võiks olla nii - kaugemale lendleme lennukitega, siin maal teeme maanteed, raudteed, lennujaamad ja sillad üheks tervikuks, lisaks kõikjal toimiv wifi. Muidugi, kui soovitakse evitada John Keynesi teooriaid, et valitsus sekkuks fiskaalpoliitika ja keskpank monetaarpoliitika kaudu majandusse seisaku aegadel ja mitte lootes turumajanduse iseeneslikule toimimisele ja teostatakse üks suur riigi tellimus, tellitakse üks suur raudtee, on iseasi.

Suurem osa riigi omanduses olevaid äriühinguid tuleb erastada.

Samas on kurbloolisus, et tulevastele põlvedele jätame kanda ühe kuluka ja tehniliselt aeguva objekti, mis lisaks lajatab pooleks siinse fauna ja inimkogukonna. Lisaks, kui prognoosida, et paarikümne aasta pärast hakkab toimima vastupidine trend, siinsed inimesed hakkavad valguma linnadest tagasi maale, sest linnadesse suundumise põhjused kaovad, peaks meil pigem vaja olema sünergiliselt hästi toimivat riigisisest teedevõrku. Saaremaa sild, neljarajalised maanteed Tallinnast Narva, Tartusse, Pärnu, raudtee Haapsalusse, investeeringud Pärnu lennujaama - need on olulised sõlmpunktid ühtses teedevõrgus. Finantseerimise allikateks võivad olla nii riigieelarve, erakapital kui riigilaen. Kui hakkab väärtuseks muutuma hajaasustusena elamine, töötamise võimalused töötajate elamiskohtades, on oluline kogu riiki katva tasuta wifi võrgu loomine, tasumine toimub alles siis kui kasutatakse seal mingit konkreetset teenust.

6. Riigifirmade müük ja börsile viimine

Kas me soovime, et ka tulevikus lüüakse hingekella Tallinna Sadamas ja võimalik, et ka teistes riigifirmades? Neid võitlusi Tallinna Sadama sees ja ümber on pidanud väga suur hulk inimesi. Olen veendunud, et suurem osa riigi omanduses olevaid äriühinguid tuleb erastada. Ja ei maksa jälle hakata polemiseerima, kes on ja kes ei ole hea peremees. Ajale jalgu jäänud otsustamise traditsioonid on vanades riigifirmades ja nende juhtkondades sees, ka nende nn partnerid käituvad vanade mallide järgi, kus lepingutega kaasnevad muud hüved.

Nõukogu liikmete vastutus peab olema üheselt selge nii neile endile, riigile kui avalikkusele;
Vastutus on konkreetne ja varaline, kohustuste rikkumine pööratakse kõigi asjaolude väljaselgitamise järel nõukogu liikme(te) vastu.

Üheks võimaluseks riigifirmade viimine börsile. Erastamine ei pea alati toimuma otsese müügi kaudu. Riigile olulised strateegiliste firmad, mis on jäänud ajale ja konkurentsile alla , võib anda pikaks ajaks kontsessioonile või rendile või sõlmida management lepingud. Moodustada kõigi riigifirmade valitsemiseks nõukogu, mis on ministeeriumide ülene ning millel on nii strateegiliste juhiste kui järelkontrolli funktsioon ning mis on aruandekohuslane parlamendi ees.

Nõukogu liikmete vastutus peab olema üheselt selge nii neile endile, riigile kui avalikkusele;
Vastutus on konkreetne ja varaline, kohustuste rikkumine pööratakse kõigi asjaolude väljaselgitamise järel nõukogu liikme(te) vastu. Vajadusel võib nõukogu liikmetega sõlmida täpsustavad lepingud

7. Maksusüsteem kui mitte ainult raha ümberjagamise süsteem

Eesmärgina peame maksusüsteemiga leidma tasakaalu ettevõtluse suurendamise ja endaga mitte väga hästi toime tulevate inimeste vahel. Ja teine väga tähtis eesmärk - tuleb püüda hoida maksukoormust senise ühe kolmandiku peal SKT-st. Väga hästi on toiminud firmade tulumaksu puudumine või õigemini investeeringute tegemisel selle edasilükkamine. See on nö meie edukuse mälus, mille muutmine ei ole otstarbekas. Tuleb suurendada märkimisväärselt tulumaksu vaba miinimumi. Olemasolevat palju kritiseeritud astmelist tulumaksu ei ole mõtet rohkem diferentseerida, jättes ta kaheastmeliseks. Üheks suuremaks otsuseks võiks olla käibemaksu, mis annab ca kolmandiku eelarvelistest maksutuludest, suurendamine 4 protsendipunkti võrra, mis tähendab rikkaks olemise ja tarbimise maksustamist. Samas tuleb nt toiduaineid ja kultuurile omaste kaupade ja teenused maksustada 0-määraga. Rikkaks saamise stimuleerimiseks tuleb vähendada tööjõumakse ja lõpetada ettevõtlust pärssivate aktsiisimaksude edasine tõstmine.

Üheks suuremaks otsuseks võiks olla käibemaksu, mis annab ca kolmandiku eelarvelistest maksutuludest, suurendamine 4 protsendipunkti võrra, mis tähendab rikkaks olemise ja tarbimise maksustamist. Samas tuleb nt toiduaineid ja kultuurile omaste kaupade ja teenused maksustada 0-määraga.

Kokkuvõtvalt võiks uus loodav koalitsioon arvestada Fransciscusele kuuluva ütlusega - Annaks Jumal mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende vahel vahet teha.