Eriti suure tähtsuse omandab kriitiline mõtlemine piirkondades ja valdkondades, kus on pikka aega valitsenud erinevat laadi monopolid. Näiteks koolis õpetajakeskne õpetamine, kus õpetaja on teadmiste monopol, kes jagab neid “jaopärast“ just neile ning niisugusel hulgal ja viisil, kuidas vajalikuks peab. Nii jääb aga suur osa õpilaste võimekusest kasutamata, nende ise mõtlemise võime ja ise otsustamise oskused suures osas välja arendamata.

Nõnda juhtubki, et osa inimesi on õpetatud laisaks mõtlejaks, kes usuvad autoriteetseid inimesi või institutsioone rohkem kui iseennast.

Samalaadne seis on siis, kui mõnes piirkonnas või riigis teavad “tõde” ainult vähesed ja ülejäänud on pandud sellest sõltuvusse. Sel juhul on elanikud andnud ära – või on neilt võetud – võimaluse otsustada, mis neile hea on. Keegi teine teeb otsuseid ja ülejäänutel tuleb hakkama saada väga piiratud info tingimustes, kus iga väiksemgi vihje on kulla hinnaga.

Autoriteetidele toetuda ei saa

Praegu elame hoopis vastupidises olukorras. Infot on väga palju ja seda saabub lugematutest kanalitest. Autoriteetidele toetuda ei saa, sest neid on liiga vähe ja nad jõuavad arvata ainult vähestes küsimustes. Pealegi võivad ka nemad eksida. Nii tuleb mõelda oma peaga ja tehtud otsuste tõttu ei ole mõtet kedagi teist süüdistada.

Organisatsioonides ja juhtimises on kriitilise mõtlemise oskus tänapäeva üks võtmeküsimusi, kui soovitakse vähendada tehingukulusid ning hoida ettevõte arengukursil. Kes ei oleks kokku puutunud probleemidega, et juhid ja töötajad teineteist ei mõista; et pealiskaudsus toob tüli majja; et negatiivsed või valed eeldused hävitavad eos võimalikud konstruktiivsed arengud?

Nende näidetega võiks jätkata lõputult, kuid sel ei ole mõtet. Tähtis on, et kriitilise mõtlemise oskus aitab suure osa probleemidest maandada või neid ennetada. Organisatsioon, mille töötajad tunnevad kriitilise mõtlemise algtõdesid ja järgivad neid, on loonud aluse tervemaks õhkkonnaks ja arenguks, sest möödarääkimiste võimalus väheneb, pahatahtlikkuse või destruktiivsuse võimalused ahenevad ning nii personaalne kui ka kollektiivne võimekus vastata keerulistele ja komplekssetele probleemidele suureneb.

Mis on kriitiline mõtlemine?

Selleks, et õppida mõtlema kriitiliselt, analüütiliselt ja hindavalt, tuleb kasutada tähelepanu, kategoriseerimist, valikut ja otsustamist. Eesmärk on jõuda otsusele, mida uskuda või mida tuleks teha.
Kriitiline mõtlemine on teadlik ja eesmärgipärane, igaühel erinev ja eriline protsess, kus me liigume punktist A punkti B, seda erinevaid tehnikaid kasutades.
Kriitilise mõtlemise puhul mõtleme sellele, kuidas asjad maailmas on – kas jõgi on jõgi või hoopis laevatee; kas mägi on mägi või hoopis kaitserajatis või turismiobjekt?
Mõtleme aga ka sellele, kuidas me teadmisi saame, kui palju kogemusi koguda jõuame, kuidas tekivad tähendused, kuidas me neid loome ja missugust tähendust meist endist õhkub.
Arukas inimene saab aru, et ei piisa, kui keegi midagi ütleb – avalikus ruumis on piisavalt inimesi, kelle puhul võib tekkida tunne, et nad on eksperdid kõikides valdkondades –, vaid ta tahab ise hinnata tõendeid, millele väide tugineb.

Kuidas teha otsuseid?

Avaliku sektori organisatsioonid või poliitilised erakonnad ütlevad tihti välja ideid, mida kriitiliselt mõtlev inimene hämmeldunult kuulab. Erakondadega on lihtne, nende üle saab otsustada valimistel. Kuid mida teha organisatsioonidega? Ka siin ei ole olukord lootusetu.

Üks levinud konstruktsioon visiooni või suure eesmärgi seadmisel on järgmine: “aastal … on meie ettevõte/teenus/vms Eesti/Euroopa/maailma parim.” Ei saa salata, ambitsioonikad eesmärgid ongi sageli motiveerivad, kuid kuidas saada maailma parimaks valdkonnas, kus ei korraldata maailmameistrivõistluseid? Millistele kriteeriumitele rajada tulevikuplaanid, kui ei ole teada, mida hinnatakse?

Kriitiliselt mõtlev inimene teab ka, et iga väide sisaldab endas eeldust, mida väites peetakse sageli iseenesestmõistetavaks, aga mis tihti selgelt väljendamata. Seega lasub eelduse mõistmise vastutus igal inimesel. Pakun edasi mõtlemiseks järgmist näidet: “Vanemad inimesed kardavad röövleid ja seetõttu peidavad raha riidekapis.”

Mõtlemine toob pettumusi

Kriitiliselt mõtlev inimene teeb vahet ka faktidel ja arvamustel. See aitab ümbritsevast infoküllusest sõeluda kiiresti just vajaliku ja asjakohase ning ei lase takerduda meeldivasse, kuid sageli kasutusse infomürasse.

Samas: kriitilise mõtlemise oskus tagab küll adekvaatsema maailmapildi ning eneseväljendusoskuse, kuid see võib tuua kaasa ka pettumusi ja probleeme:
- võite pettuda inimestes, kellest olete seni lugu pidanud;
- võite kaotada “sõpru”, kui hakkate küsima olulisi küsimusi või juhite tähelepanu vääreeldustele, vildakatele järeldustele või nõrkadele argumentidele.

Igal juhul on kriitiliselt mõtleva inimese elu värvikam, seal on rohkem võimalusi. Lisaks suudab kriitiliselt mõtlev inimene ümbritsevatele rohkem rõõmu valmistada, sest ta ei ole asjatult tige, on hoopis mõistev ja püüab aru saada; ei halvusta, vaid annab konstruktiivset tagasisidet – ta on inimene, kellega me tahame koos olla.