Mind on alati hämmastanud seesama elevandisaba ja londi filosoofia prevaleerimine nii riigieelarvete tegemisel, kui vaidlustamisel. No kuulge, üksik parandusettepanek, et elevandile on vaja sea kärssa, ei muuda olukorda paremaks, pigem veidramaks. Oleks juba aeg, et kõik Pilvepiiri erakonnad hakkaksid tõsiselt suhtuma eelarve kui tuleviku kujundamisse, aga seda saab teha vaid tervikliku alternatiiveelarve esitamisega. Enamgi veel, sellega saab kogu valitsemistsükli aja hoida konkurente „järje peal.“ Või võiks ka selgelt välja öelda, et teie elevant ei ole elevant, sest seisab savijalgadel, londi asemel on tal kärss ja sabaks maksekohustus. Inimesed vaataksid ja saaksid aru, et nii ongi.

Brittidel on varivalitsus ja alternatiiveelarve, mis võimaldab olude muutusel kiirelt opositsioonist valitsusse jõudes tegutsema hakata. Mitte nagu meil on juhtunud, et peale pikka opositsioonilist soikperioodi valitsema tõustes pole oskusi, treenitust ega võhma. Hakatakse improviseerima.

Regulatsioonid on nagu püramiidskeem, mis nõuab aina rohkem regulatsioone

Me ei oska oma tegevustes näha tagajärge ja süsteemi. Vaatleme ja arvustame üksikuid süsteemi komponente nagu maksusid, pensioneid, dotatsioone, eelarve, ega näe sidusust nende vahel.
Meie kõpitseme iga päev oma riiki ehitada, kuid edu saavutamiseks puudub justkui ressursist. Millest siis on puudus?

Dr Riigi kaks tähtsamat ressurssi on raha ja regulatsioonid. Kui raha ei jätku, siis saab seda paigata regulatsioonide kehtestamisega. Regulatsioone on võimalik „tööle panna“ kahte moodi: esiteks luua loogiline järjestus, mille tulemusena protsessid muutuvad tõhusamaks ja kiiremaks. Teiseks variandiks on see, et me ei püüagi edasi liikuda, vaid püüame ressursi ümber jagamisega luua mulje edasiliikumisest. Esialgu jätab küll mõjuka mulje, kuid on oma olemuselt püramiidskeem. Püramiidskeem vajab püstiseismiseks üha uusi sisenejaid ehk meie näitel üha enam regulatsioone. Nendest vigade kogumist ei tekki ühtset terviklikkust, vastupidi, mida rohkem regulatsioone ja mitteturupõhist majandust kokku kuhjatakse, vähendades raha osa arengu mootorina, seda valusam on kukkumine ja suuremad ühiskonna kahjud.

Mida rohkem regulatsioone ja mitteturupõhist majandust kokku kuhjatakse, seda valusam on kukkumine ja suuremad ühiskonna kahjud.

Maksud, kas andmine või võtmine?

Raha on Dr Riigil, nii nagu meil kõigil – ebapiisavalt. Kuid erinevalt meist, kes me peame oma kulutusi kärpima, kui raha ei jätku, saab Dr Riik asendada raha regulatsioonidega. Dr Riik on unustanud lihtsa põhitõe, et süsteem töötab paremini, kui süsteemis osalejad saavad aru eesmärgist ja nad ANNAVAD selleks raha, mitte et Dr Riik VÕTAB raha. Kerge on tulemas mõte, et astmeline tulumaks on üks otsata hea asi, mis lahendab kõik. Aga kas on ikka vajalik? Maksudega on niisugune asi, et seda naasklit kotti ei peida, tekitades varem või hiljem inflatsiooni, mille käes kannetavad kõige nõrgemad.

Isegi mõned edukad äriinimesed on öelnud: „Oleksin tõstnud rikaste tulumaksu rohkemgi, kui valitsus seda teha otsustas. Üle 2100-eurost tulu saavatele inimestele võiks olla mitu tulumaksuastet, kuni 50%-ni välja. Rikaste maksukoormus suureneb palju, aga iga euro, mis riigieelarvesse juurde saadakse, on vajalik.

Siit saame teada kolme asja. Esiteks seda, et 2100 EUR tähendab rikast inimest, mis on seda üllatavam, et põhjanaabrite keskmine palk kisub 3500 EUR kanti. Teiseks pole ma kindel, et eelarvesse on raha juurde vaja, pigem on vaja tõsist inventuuri, et finantseerida neid tegevusi, mis on hädavajalikud. Kolmandaks on meie ajud nii riigikeskselt kinni jooksnud, et isetegemise võimalust, näiteks oma töötajatele palka „kinkida“, pensionifondi luua jne, me enam ei arutagi. Kuigi ülaltoodud lähenemise astmelisuse mehhanism on vale, siis see, et inimestel on säilinud andmisrõõm on igati rõõmustav.

Maailmas on selliseks andmiseks välja mõeldud annetamise ja heategevuse erinevad vägagi tõhusad vormid, neid toetavate maksusüsteemidega. Milleks pingutada, kontrollida, karistada, kui inimesed on valmis ise, andmisrõõmust, teisi inimesi toetama. Ega siis riigieelarve pole ju midagi müstilist, see on samuti toetussüsteem, aga kallis ja kuri. Nii, et võib-olla oleks mõistlik kehutada „rikaste inimeste“ andmisrõõmu, siis saaks DR Riik keskenduda mitte niivõrd ümberjagamisele, kui hädavajalikule rohkendamisele.

Kui inflatsioon kasvab, muutub 500 eurot 300-ks

Mis aga puudutab maksude tõstmist ja nende koormuse „võrdsemat jaotust“, siis see on ukse avamine inflatsioonile. Dr Riigi ponnistused raha kokku roopida on juba tõstnud meie inflatsiooni kõrgeima määrani Euroklubis.

Me teeme näo, et aktsiiside tõstmine, tulumaksuvabastus, tasuta transport, pensionisüsteemi muutmine jne on üksiksündmused. Kuid need ei ole üksiksündmused, vaid kulu-tulu vahekorra muutmine ühiskonnas. Kui Dr Riik lubab 64 eurot kuus rohkem kätte, siis on see tulu-kulu vahekorra muutmine. Kui Dr Riik muretseb madalapalgaliste inimeste pärast, siis on see täiesti mõistlik. Kuid kui nende olude parandamine toob kaasa inflatsiooni, siis see ei paranda nende olusid. Vastupidi halvendab. Kui inflatsioon kasvab, siis 500 eurot ei ole oma ostujõult enam sama, vaid on näiteks 400 eurot ja kui toiduained ja esmatarbekaubad kallinevad kiiremini kui üldine inflatsioon, siis võib see osutuda 300 EUR-ks.

Statistikaameti andmetel oli tarbijahinnaindeksi muutus novembris 4,2%, enim kallinesid toiduained 7,8% sh. piim, piimatooted ja munad kallinesid 13,3%, köögivili 17,2% (värske 23%, kartul 28%) ja puuvili 14,6%. Ehk tegemist on põhitoiduainetega ja kui need grupid kallinevad, siis haukab see suure osa vähekindlustatud pere eelarvest. Inflatsioon hammustab hoopis valusamalt 500 eurot saajat, kui 2000 euro saajat. Nii, et kuigi kellelegi jääb 64 eurot rohkem kätte, kas siis ikkagi reaalselt jääb?

Ärgem unustagem, et inflatsioon on üldjuhul röövel. Mõõdukas inflatsioon on majandust tervendav. Inflatsioon toimib kui absorbent, mis saasta (valed majanduspoliitilised ja laenuotsused) keskkonnast ära korjab, kuid teatavasti on ka absorbendil oma sidumisvõime. Peale seda läheb protsess käest ära ja saame hüperinflatsiooni.

Kas elada pensionini vaesuses või pensionil vaesuses?

Nähtamatu röövli fenomeniga jõuame ilusti pensionisüsteemi muutusteni, kuna see on Dr Riigi arvates paras paik nii palgapoliitika kui tulumaksupoliitika paikamiseks ja lisaraha roopimiseks. Poliitinimesed ei julge meile tõde tunnistada, et esiteks on üpris lähitulevikus Dr Riigil võimalikke vahendeid korraldamaks pensioniparadiisiga lõpp. Teiseks: I sammas on astmelise tulumaksu lisa, millest rahastatakse vaid väga väikest osa, väga väikeses osas ühiskonnast. Kolmandaks: kes tahavad midagi paremat peavad ostma endale isikliku pensionikindlustuse ja vanaduspäevadeks sotsiaalhoolduse kindlustuse. See oleks aus ja selge jutt, kõik inimesed saaksid aru, miks nad maksavad, kellele maksavad.

Dr Riik peaks meile lugema mantrat: head emad ja isad, lapse pensionieaks tuleb valmistuda juba lapse sündides! Parem, kui enne. Pensioni kohta öeldakse meil justkui vabandades, et suur osa inimesi ei ole valmis säästma kaugeks tulevikuks, sest eelistavad lühiajalist majanduslikku heaolu. Harilikult on pensioniga nii, et on kaks võimalust, kas elada pensionini vaesuses või pensionil vaesuses. Järjepideva kasvatuse, hariduse ja põlvkondlikku ajaloolise mälu kombinatsioonis peame isetegemise, ka vanaduspõlve isetegemise, au sisse tõstma.

Dr Riik peaks meile lugema mantrat: head emad ja isad, lapse pensionieaks tuleb valmistuda juba lapse sündides!

Meie poliitinimesed sellist juttu ei räägi, selle asemel kostavad piinlikkust valmistavad paraadlaused „viimase 20 a kõige põhjalikum pensionireform“, „muudab pensionile jäämise võimalused paindlikumaks“, „suurendab solidaarsust“, „tagame kõigile väärika vanaduspensioni“ jne. Eriti vahva oli lugeda, et „seda kõike saab ta teha nii, et ta kokkuvõttes pensionivaras ei võida ega kaota.“ Bingo! Pensionivaras ei kaota tõesti midagi, kuid suurem osa pensinäridest küll.

Tulumaksureform 2.0

Tundub, et praeguse reformi taga on argpükslus öelda välja karm tõde tuleviku suhtes ja hirm, et „suur lõhe“ sissetulekutes kandub üle pensionidesse. Just seda lõhet püütaksegi praegu ennetada, kuid mitte ülespoole, vaid madalaima nimetaja suunas. Väikest sissetulekut saavad inimesed saaksid senise süsteemi jätkudes väga väikest pensioni, mis tooks omakorda kaasa uued sotsiaalprobleemid. Pakutud tehniline tasapinnalise maailma lahend, ehk staažiosale üleminek aitab tagada ühtlasemat esimese samba pensioni, kuid ei paranda tegelikku olukorda. Oma olemuselt on see varjatud tulumaks, mitte solidaarsus.

Oleks tore, kui Dr. Riik esitaks asju nii nagu need tegelikult on, saab ise ka aru mida teeb või tegemata jätab. Kuivõrd rabe ja mitteusaldusväärne on Dr Riigi majanduspoliitika, sh pensionipoliitika, näitab üheaegne ettepanek avada uuesti võimalus liituda II sambaga ja samas sellest üldse loobuda. Milleks avada? Teine sammas kogumisvahendina on ülehinnatud. Kuid nagu selgub, siis kogu II samba konstruktsioon tudiseb. Nimelt on Dr Riigi ühe pidukonna pealik teinud ettepaneku II sammas üldse ära kaotada.

UPS! Kas ma sain ikka õigesti aru, et sama pidukonna minister ja pealik poleks nagu tuttavadki? Mis on sellisel juhul ilma II sambata selle reformi iva või peaks küsida kus on Iva? Rahainimeste väitel on II sammas enamusele meie inimestest ainuke kogumiskogemus üldase. Hea kogemus, sest sellega liitus loodetud veerand miljoni asemel u. 650 tuhat inimest.

Vändaga telefon pole tulevikutoode

Kui võtta pensionisüsteemi eraldiseisvana, ega siis eriti palju teisi võimalusi pakutud „reformile“ pole. Kuid olemuslikult on pakutud reform vale lähenemine tulevikule, pärssides ühiskonna arengut, sündivust ja toimetulekut. Me nagu tahaks vändaga telefoniga siseneda digiajastusse.

Dr Riigi sihiks peab olema see, et luua keskkond, kus tehakse töid mille väärtus on üle „tuhhi“ ja see kes saab praegu kaks tuhhi“, teeks töid mille müügihind oleks neli „tuhhi“. Sellise strateegia pakkumine oleks inimestele selge, selle eest ollaks ka valmis maksma. See oleks õige tee. Mitte pärssida selle teotahet, kes saab täna rohkem ja on võimeline tegema ja teenima veelgi rohkem.
„Pensionireform“ taastoodab tänast majandusolukorda. Selles reformis ei ole üleminekut vändaga telefonilt digitaalsüsteemile.

Viimased 20 aastat on olnud ulmeline edasiminek, kuid vändaga telefoni küll ei ootaks. Kuid pensionreform käib selle järgi küll? Uskumatu. Ja muide ei tasu siin rääkida „riigi võimekusest“, see on väärtusi loovate inimeste võime eraldada oma loodud väärtusest.

Praegune pensioni ja tulumaksureformi sõnum digitaaltulevikku on pelutav: tähtis pole töö tulemus, vaid tööl käimine; tagasi minevikku, normpäevad kolhoosipõllul; makske madalaid palku edasi, looge vähese tootlikkusega töökohti edasi, küll need kes loovad kõrgeväärtuslikke kohti selle ettevõtjate ja poliitinimeste valesuuna kinni maksavad. Selline sõnum siis?

Poliitinimestele soovitaks mõelda järelduste tegemise kunstile, kui neile mingid arvud ette pannakse. Näiteks kui te teate, et 77% töötajatest teenib alla keskmise palga, siis peaksite ehmatama või punastame, kui panete selle kõrvale teadmise, et väikeettevõtjate palgatopis on firmasid, millede keskmine kuupalk on üle kümne „tuhhi“.

Probleem on selles, kuidas poliitinimesed, keda me oleme valinud enese huve kaitsma, ehitaksid siia niisuguse ettevõtluskeskkonna, kus toodetakse sellist kaupa, mida saab müüa tunduvalt kallima hinnaga. Salmet maksta ka kõrgemat palka. See on teie püha kohus ja töö mida te tegema peate, mitte keskmike tulu ümber jagama. Mitte hea palga maksjatelt ei pea raha karistuseks hea töö eest ära võtma, vaid neid teie poolt „haletsetud“ 77% järgi aitama, uutmoodi keskkonda luues ja uusi töid tehes.