Õnneks ei ole plaani pidamine minu üksiku uitaja uitmõte Hiljutisel õigusinimeste suurel juubelivastuvõtul astus üles Jüri Raidla oma tuntud headuses võttes jutuks ka homne modernse riigi loomise teed.

Sügavalt filosoofiline, samas tabavalt praktiline arutlus alates Andrese-Pearu tõest ja õigusest kuni meie tänase õigusriigini. Samas ei jätnud ta puudutamata ka üliolulise riigireformi vajalikkust ja selle senist edenematust, asjakohase hoiatusega (järjekordse) seadusloome vohamise peatamiseks. See oli kui meeldetuletus ületootmise ohtlikkusest. Isegi õigusaktide ületootmine võib viia õiguse vähenemiseni. Riigikesksetest õigustest muutub oma riik meie jaoks väljakannatamatult koormavaks. Ja-ah, riigi surnuksseadustamine selle ülereguleerimise kaudu pole just õigus, kuid võib osutuda õiguse ületootmisel tõeks.

Riigi reformimine homseks modernseks riigiks pole mingi tugitoolisportlaste jututuba, treenida tuleb. Reformi kallal toimetajaid on mitu leeri, ühed ütlevad, et on vaja suurt pilti, teiste arvates on maailm nii kiireks läinud, et enne suure pildi joonistamist on see juba vananenud, seepärast tuleb teha tükati ja kohe. Kasvõi vägisi, kasvõi valesti, kuid avaneva poliitilise tahte ajaaken tuleb ära kasutada.

Ja siin on mõlemal omajagu õigust, sest suures plaanis tuleb paika panna, kas minna näiteks Haapsallu, siis sammudes hoopis Võru poole kohale ei jõua. Ei kumassegi. Kui just ringi ümber maakera ära ei tee. Teisalt on õigus ka neil, kes teeksid asju tükikaupa, sest kohapeal mediteerides, kuid ühtegi sammu valitud suunas astumata, ka kohale ei jõua.

Mingi müstilise suurpildi järgi oodata pole vaja.

Tegelikult muidugi vastuolu ei ole, mingi müstilise suurpildi järgi oodata pole vaja, et kirjeldada igat Haapsalu poole tehtavat sammu, söögi- ja peatuspaiku. Kuid suund tuleb ikkagi ära määrata, jutud detailsest „suurpildist“ on vaid mittetegijate ettekääne tegematuseks. Suund peab ikkagi õige olema. Me pole üksi maailmas, me peame eksistentsi jätkumiseks olema konkurentsivõimelised. Me saame panna paika suured asjad nagu näiteks nutikas majandus, ülihea haridus, kommunikatsioon, liikuvus, deregulatsioon. Need on kõik „suured asjad“, mille osas peab olema konsensus pikaks ajaks.

Võõrutus halbadest harjumustest
Jüri Raidla tuletas meelde, et „Inimarengu aruandes esitatud prognooside kohaselt on aastal 2100. Eesti elanike arv ca 800 000. Kahetsusväärsel kombel on aastal 2100 Eesti elanikkond vanem kui täna ning karta on, et ka haigem kui täna.“ Küsides, kas tõesti on nende prognoositavate numbrite taustal meie poliitiline peavool ikka veel seda sama meelt, et „põrutame aga sama kalli riigiga edasi“, siis selles küsimuses peegeldubki riigimehelikkus ja kaugema perspektiivi tunnetamine. Sellise küsimuse peaksid meie poliitinimesed endale esitama iga päev. Juba enne hommikuputru.

Palju on neid tegevusi mida me peame muutma, milles ümber harjuma, sest teisiti ei saa. Palju on neid probleeme, mida peame kokku leppima ühiskonnaüleselt pikkadeks aegadeks ette, täpselt nii nagu oleme kokku leppinud kaitsepoliitika. Kuid peale seda, õigemini enne seda, on võimalik muuta tuhandeid pisiasju, detaile, mehhanisme, mis muudavad meie elu vabamaks, vabale riigile kohasemaks, mõnusamaks ja tõhusamaks. Võiks alustada väljakujunenud „halbade harjumuste“ hülgamisest. Näiteks kokkulepitust kinnipidamiseks ei pea mingit reformi tegema, piisab tavaõiguse järgimisest. Teisalt, keegi ei käsi teha sadu „strateegiaid“, mis jutustavad ümber ELi dokumente, pikkides neid olupoliitiliste sõnajadadega. Ajaraisk.

Me saame fikseerida menetlustähtaegu nagu seda on konkurentsiõiguse koondumiste puhul st 30 päeva ja kui bürokraatiamasin pole vastust andnud, jõustub luba automaatselt. Seda meetodit kasutavad enamus konkurentsiasutusi ja edukalt, nii edukalt, et sellist läbikukkumist pole kunagi juhtunud.

Samas oleme küllaga kuulnud juhtumitest, lõpptähtajata aladelt, mil kooskõlastus võtab aastaid, sest kord pole ühte ametimeest kohal, kord on teine haige, küll ei saanud komisjoni kokku, siis läks esimees puhkusele, siis muudeti tööjaotust osakondade vahel, siis koliti. Ja upsti! Siis läks teie dokument kaduma. Täiesti arusaadavad põhjendused, kuid vabandage väga, mis see kunde asi on? Kunde ootab ju Dr Riigi poolt määratud monopoolset sundteenust.

Jäik lõpptähtaeg aitab kõigi osapoolte aega planeerida ja lõpetab lõputu ringkäenduse ja kooskõlastamiste kooskõlastamised.

Dr Riik on peatanud ettevõtja ja kunde jaoks aja. EK arvates ei pea kunde kannatama seepärast, et ametnik ei jõudnud otsust teha, olenemata sellest, kas ta oli puhkusel, lähetuses, kolis või oli haige. Sellises väärtushinnangute süsteemis, mille keskmes on kunde, peab teenuse kätte saama kindlaksmääratud aja jooksul. Ja on pealike asi, kuidas ressursse paigutada või ümber paigutada, et töö saaks tehtud. Jäik lõpptähtaeg aitab kõigi osapoolte aega planeerida. Ja mis peatähtis, lõpetab lõputu ringkäenduse ja kooskõlastamiste kooskõlastamised (et vältida vastutust). Sellisel juhul on otsus ja sellega seotud vastutus. Selline põhimõte peab saama iga (avaliku) teenuse osutamise aluseks.

Iseteeninduslik ja koostööline avalik teenindus
Kogu maailm liigub iseteenindamise poole, nii ka bürokraatia. Näiteks endine individuaalsete erandite lubade andmine on asendunud iseteenindusliku lubade võtmisega. Kuidas nii? Täpsel nagu selvepoes. Toimib lubatud ja keelatud mõjude nimekiri ja iga ettevõtja peab ise hindama, andes firmadele lubatavate ja keelatud tegevuste nimekirja, andis reguleerija neile sellesama instrumendi, millega nad enne ise mõõtsid lubatavust/keelatust, tekitades firmade poolse iseteeninduse. Selline iseteenindus nõuab ka firmalt suuremat vastutust.

Ega iseteenindus ei vabasta kedagi vastutusest, järelkontroll jäi ju ikkagi alles. Olukord nagu iseteenindavas poeski: võta kaupa palju tahad, kuid maksmata välja ei saa ehk kaupa saab võtta vaid selles ulatuses, kui suur on maksevõime. Selle süsteemi eeliseks on halduskoormuse kahanemine. Ja oh imet, lubade väljaandmise lõpetamine ei langetanudki maailmamajandust põrmu. Selline julge, läbikaalutud otsus võiks mõtteaineks olla meilegi, kui tahame vähendada halduskoormust. Üheks iseteeninduse alamliigiks peaks olema ka tunduvalt laialdasem tegevusloamaksude kasutamine.

Kui me tahame muuta riiki modernseks, siis me ei peaks ootama millal ettevõtja eksib (NB! eesmärgiks on protsesside suunamine mitte karistamine) vaid kujundama avaliku teenistuse avalikuks teenuseks. Näiteks on brittidel võimalik viia koos järelvalvajatega läbi viia konkurentsiolukorra audit. Ühisauditiga korraldatakse oma töö ümber seadusest lähtuvaks ilma karistust kartmata. Milleks seda? Vaadake, audit on hulka efektiivsem meetod turutõkete likvideerimiseks, kui aastate viisi kohtus käija ja samal ajal on turul ikkagi tõrge.

Väljumisstrateegia
Meil on suuresti tublid ja hea ettevalmistusega ametnikud, olen tihti uhke nende tegemiste üle. Ärgem alahinnakem ega halvustagem seda jõudu. Nemad on riigi toimimise skelett. Samas on just nemad need, kes jäävad kriitikatulva alla. Täiesti asjatult, nemad täidavad olemasolevaid Pilvepiirilt kehtestatud regulatsioone. Bürokraatliku, riigikeskse mõtlemisega tulemusena oleme pannud tuhanded inimesed tegelema päevast päeva sellega et nad keelaksid teistel inimestel loovust, selle vabaduse alge. Ja siis oleme me pannud tuhanded inimesed seda kontrollima ja karistama.

Deregulatsioon peaks esimese hooga 1/2 regulatsioone tühistama ja vabastama märkimisväärse inimressursi. Näiteks on ka Google käivitanud programmi Bureaucrasy Busters (Bürokraatiahävitajad). Milleks raisata ülihea ettevalmistusega ametnike aega ja milleks raisata teotahteliste ettevõtjate vahendeid? Deregulatsioon kaob korruptsiooniohtlik olukord ehk kolm kasu korraga. Just niimoodi ennast harjumuse raamest välja murdes saamegi riigi kergemaks ja tulevikunõuetele vastavaks vormida.

Avalik teenistus (teenindus) ise tuleb ümber mõtestada. Tihti raiskame oma energiat kõikvõimalikele konkurssidele. Konkursid on kindlasti vajalikud, kuid loomulik oleks võtta pealikud tööle oma arengukava/strateegia ja „mansaga“. Kui pealik võetakse tööle vastavalt võitnud strateegiale ja taktikale, siis omandab mõtte ka strateegiate tegemine, nende finantseerimise kaitsmine ja arengukavad. Seega vastutust kannab nagunii pealik ja kuidas ta komplekteerib edukalt toimiva meeskonna, kas kogemuslikult, horoskoobi abil või konkursiga, on pealiku risk, otsus ja vastutus. Ka see on pealiku taktika küsimus, kas ta kasutab esimesel aastal näiteks kaheksakümmend protsenti eelarvest ja teisel aastal seitsekümmend viis protsenti eelarvest, et kolmandamal aastal teha midagi grandioosset ja läbimurdelist. Tegevust tuleb mõõta vaid kokkulepitu järgi. Strateegia ei tohi olla paberipahn vaid osapoolte vaheline täidetav leping ponnistuste, ressursside ja hüvitistega..

Modernses riigis peame mõtlema pigem sellel, milliseid valdkondi viia Dr Riigi valdkonnast välja ja avada need konkurentsile. Näiteks miks peaks korrakaitsejõud kontrollima sõidumeerikuid või teljekoormust? Võib arvata et sellega saab huvitatud ettevõtja palju efektiivsemalt hakkama, säästes korrakaitsele ressursse raskemate rikkumistega tegelemiseks. Võib mõelda veelgi pöörasematele ideedele nagu näiteks kõikvõimalikud bürokraatia ehitusload. Milleks? Kui üldplaneering on tehtud ja üldnõuded kehtestatud kas seaduse (kaugus piirist) või planeeringuga (kõrgus), siis ehitagem vabalt. Võib minna veelgi pöörasemaks, milleks meile kasutusload? Miks Dr Riik peab olema vahendaja kahe osapoole tehingus? Tulevikuriigi peaks ülesse ehitama iga isiku õigustele ja vastutusele. See on kõige tõhusam ja kindlam viis. Küsimus pole, kas teha riigireform või mitte vaid kas olla või mitte olla.

Lähtepositsioon
Selleks, et minna kuskile, peame määrama oma praeguse asukoha, algpunkti ja hindama oma ressursse. Kas olete märganud kuidas kulgevad tüüpilised tulevikuperspektiivide arutelud? Harilikult kulgevad need selliselt: andke meile raha, küll me siis arendame või seda ei saa ju teha. Täitsa vale lähe. Ei maksa võtta kohe alguses kapitulantlikku hoiakut: me ei tea mida teha. Alustame sellest, mida me teame. Kui hoolikalt vaadata, siis polegi seda nii vähe.

Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises.

Täiesti vale enese häälestamine noodile: seda ei saa ju teha! Peaks küsima hoopis, miks mitte? Kuidas? Saab küll. Tegelikult ainult niimoodi saabki sest „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. (…) Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”).

Me oleme harjunud paljude asjadega, kuid aeg, tehnoloogia ja meie teadmised arenevad. Seepärast peame ümber hindama oma võimalused, oma 15 miljardi vanused aatomid ümber pakkima. See nõuab uut vaatenurka. Veel mõnikümmend aastat tagasi peeti täiesti enesestmõistetavaks, et telegraaf, raudtee, sadamad olid riigi omanduses, polnud mõeldav et notar, kohtutäitur, pankrotihaldur võiksid tegutseda nagu ettevõtjad. Hullem veel, et arstid, õpetajad, apteekrid võiksid olla ettevõtjad, see oli mõeldamatu, kuid tänaseks täiesti normaalselt toimiv süsteem. Elu osa.

Muret teeb hoopis vastupidine tendents (impeeriumi vastulöök), mil tiheda konkurentsiga turgudel toimivad teenused püütakse Dr Riigi või KOV poolt alla neelata. Väike arusaamatus regulatsioonis, ebaõnnestunud hange või korraldaja oskamatus viivad koheselt mõttele luua oma linnafirma, kas prügiveo, kooliturva, üürituru, tänavakoristuse või toidupoodide sektoris. Väga kahetsusväärne, kui me tapame juba toimivad turud, selle asemel et neid juurde luua.

Lahinguvälja teisenemine
Tuleb ka tõdeda, et regulatsioonide kehtestamise lahinguväli on nihkunud suuresti Pilvepiirilt Brüsselisse. Raamotsused tehakse seal.. Selline on reaalsus millega peame arvestama ja vastavalt tegutsema. Peame oma avaliku teenistuse ressursi ümber paigutama just meid huvitavatesse sõlmpunktidesse, kaasates asjatundjate võrgustikke. Milleks? Oma huvide kaitseks.

Oletame, et meil on tegemist valdkonnaga mida ministeeriumis katab 1/10 ametnikku ja me peame andma oma arvamuse seoses EL ettepanekute paketiga „X“, siis vastame harilikult, et „Meil ei ole vastuväiteid”. Elegantne, kuid enamikel juhtudel tähendab seda, et me ei tea sellest probleemist ööd ega mütsi. Kui meil oleks olemas asjatundjate võrgustik, siis oleks meil suuremad võimalused kaitsta oma huve. Lugu on selles, et kui Pilvepiir ei muutu heas mõttes EL eelnõude hindaamise „kindralstaabiks“, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”, passides valel väljal. Igavusest hakatakse tootma tühidokumente. Seepärast ongi tähtis, et Pilvepiir mõistaks oma muutunud rolli uuel regulatsioonilahingu väljal ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Pilvepiir täita seda ülesannet, mida meie oleme talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmise.

Lootus loovusest ja nutikusest
Midagi pole võimalik muuta ühe võluvahendiga. Seega, vaid avaliku teenistuse moderniseerimisega ei jõua me kuigi kaugele. Avalik teenistus/teenindus on vaid vahend meie elu korraldamiseks. Ka riigireform on vaid vahend, meie tuleviku kindlustamiseks.

Väärtuste loomise aluseks on ikkagi majandus, jah, muidugi, on olemas väga tähtsad väärtused peale (või enne) materiaalseid väärtusi, kuid kultuur ja filosoofia õilmitsevad tunduvalt paremini täiskõhu tingimustes. Nutikus ja nutikas majandus on see, mille poole peame pürgima. Nutikus, mitte nihverdamine, a´la Eesti kaheks jagamine, et oma lusikat teiste supikaussi susata. Meie jaoks on meie väiksust ja mobiilsusvõimet arvestades tuleviku eduka majandusmudeli eelduseks on loovuse innustamine ja hea kommunikatsioon. Me peaksime oma mõtlemises lähtuma sellest, et arendame Eestit, kui tehnoparki.

Mida me teeme tehnopargi või loomeinkubaatori rajamisel? Me rajame vajaliku infrastruktuuri: teed, transpordi-, elektri-, side- ja tugi süsteemi. Ühesõnaga, me loome ahvatlevad tingimused. Tegelikult on kogu see mõte naeruväärsuseni lihtne ja meie „suurust” arvestades teostatav. Muidugi on sellise mastaabi juures tähtis, et tegemist oleks mitte ainult infrastruktuuriga vaid elukeskkonna loomisega. Sellise elukeskkonna loomisega, mis tõmbaks ligi nutikaid töökohti. Ega meie valikud edaspidiseks kestmajäämiseks väga suured ei ole, kas olla Tehnopark Eesti või Etnopark Eesti.

Miks on üldse vaja rääkida nutikatest töökohtadest? Eks ikka seepärast, et me kõik tahame paremini elada, mida pelk vaesuse ümberjaotamine ei anna. Midagi pole teha, vaid see kaup, mille eest me saame maailmas head hinda, toob meile jõukust, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi, et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku.

Meie tuleviku määravad kolm asja: haridus, majandus ja avalik teenistus.

Probleemid võimalusteks
Millest alustada? Me ei saa kõike korraga teha, vaid peame tegema valikuid selliselt et esimesed valikud toetaksid järgnevaid. Maailmas on kõik omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks? Illma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Karm värk, kõigeks kohe ei jätku. Teatavasti on pea iga asi jääde või ressurss, probleem või võimalus. Just seepärast tuleb igat ressurssi kasutada kui võimalust. Piltlikult öeldes on kõdune haluhunnik õuel probleem – võtab ruumi, ohtlik, ajab prahti. Ahju panna ka ei kõlba. Kui hunnik ära korrastada, varjualuses riita laduda, siis saab probleemist ressurss. Hea ahju kütta, mõnus õdus soojalt kodune. Niimoodi saamegi probleemist väärt ressursi.

Kuid ka väärt ressurssi võib väärkasutada. No näiteks niimoodi, et panete üksikud halud ahju nagu üksikprobleemid. Nüüd on probleem selles, et te küll põletate halge ühekaupa, kuid eesmärki (õdusat kodusoojust) te ikka ei saa. Istute kodus joped üll, saapad jalas, raiskate väärt ressurssi ja kõike vaid seepärast et te ei pane kohe ahju portsu kaupa täis. Nii ka ühiskonnas, tormame probleemi lahendama ikka ühe halu, vabandust probleemi, mitte tervikliku portsu kaupa. Meil on hunnik probleeme: on probleem aeglase majanduskasvuga, meil on probleem majandusstruktuuri muutmise suutmatusega, meil on probleem madala tööviljakusega, meil on probleem tööjõuga, meil on probleem rahvastiku struktuuriga, meil on probleem liigse bürokraatiaga, meil on … Tegelikult on probleem selles, et me tormame neid lahendama ühekaupa, hoomata, et nn probleemid on kõik üks probleem. Need ei lahendu ühekaupa.

Igaüheriigist
Paljud ütlevad, et „Niimoodi ei saa ju teha!”. „Ei saa mentaliteet“ tähendab, et elame liiga hästi. Inimene pole kunagi väsinud unistamisest. Öeldakse, et head ideed tekivad siis kui on rasked ajad. Pea kümme aasta tagasi, kõige rajuma surutise keskmes kui oli kõige raskem, hüpitati paljudes seltskondades ideepalli, mida tuleks muuta, et olusid parandada. Kuidas vedada ja tõugata majandus liikuma. Paljud inimesed sh ettevõtjad olid heitunud. Heitumus ja pahatahtlikkus on kehvad abilised, sellest tuli kuidagi välja pääseda. Kas te kujutate ette, et riigi arengumootoriks võiks olla tahe, pahatahtlikkuse vormis? Võimatu. Positiivmootoreid on vaja. Milline müüt võiks ollaa arengu põhjaks? . Ütlete jälle, et võimatu? Kuid nagu kirjutab Y. N. Harar, tugineb inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö (moderne riik, keskaegne kirik, muistne linn, arhailine suguaru) ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses. Me oleme loonud kujutletava korra. Meie oleme selle loonud, meie saame seda ka muuta. On aeg mõelda raamidest välja ja oma müüte muuta.

Mis riik see oleks, et kõik seal kaasa lööksid, oma panuse annaks, oleksid vabad, kuid kannaksid ka vastutust? Kas see on kõigi riik? Kuid mida tähendab kõigi? Kõigi oma ei saa miski olla, juba Vaheriigi ajal saadi aru, et kui kõik on kõigi oma, siis pole see kellegi oma. See on kaos. Samas tahame ju et igaühel meist oleks võimalus tuleviku loomisel kaasa lüüa, ennast hästi tunda. Just seepärast võiksime panna oma tulevikuriigi aluseks mõtte, et igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras moodustub väärt elukeskkond. Riik kui keskkond, igaühe keskkond.

Sellisest vaatepunktist võiks üles ehitada loovusel põhineva modernse riigi. Igaühe riigi loomine on igatahes tummine ettevõtmine ja suur väljakutse, millest jätkuks enam kui ühele inimpõlvele.