Suvel ootame ikka ilusat ilma ja häid uudiseid. Hea uudis on see, et Eesti tööstusel läheb hästi. Tööstusettevõtted tootsid mais 3% rohkem kui eelmisel aastal, töötlevas tööstuses lausa 5% enam ja välisturule müüdi 68% kogu töötleva tööstuse toodangust. Tore kuu oli.

Samas nädalapäevad tagasi teatas keskpank oma majandusprognoosis, et Eesti majandus liigub väga headest aegadest headesse aegadesse. Jälle tore, liigume headesse aegadesse. Kuigi ilmselt tuleb keskpanga pehmet formuleeringut – väga headest aegadest headesse aegadesse – võtta pelgalt eufemismina tormihoiatusele. Tulevikku suunatud murekohaks on eelkõige ettevõtete vähene investeerimine. Uut tootmisvõimsust tekib juurde tagasihoidlikult ja üheks põhiliseks põhjuseks investeeringupeetusele on asjaolu, et ettevõtjad tunnetavad poliitilise ja regulatiivse keskkonna ebastabiilsust. Investeerimispeetus tähendab aga edasiselt majanduskasvult põhja äralõikamist.

Maailm on viimased aastad kõikunud lootuse ja ebastabiilsuse piiril. Veel olevat mingi viiv järgmise kriisi hakuni. Kuid kaubandussõja vari maailmas on lootuse (ja viivu) poolt kõvasti kahandanud. Oleme kuulnud viimasel ajal seda mantrat, et headel aegadel tuleb varuda mitte nii heade aegade jaoks ikka tihedamini. See teadmine on igiomane, juba aastatuhandeid on inimkond selle reegli järgi elanud.
Ka Eesti Panga pealikud on seda põhimõtet jätkuvalt hõõgvel hoidnud. Samas Dr Riik püüab arvepidamisega trikitada küll struktuurselt, küll nominaalselt, peaasi et saaks kulutada, pole kindlustunnet meis kasvatanud. Pigem vastupidi. Tundub, et säästmiseks pole kunagi õige aeg. „Kulutamise vähendamise hetk ei tundunud iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgardlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg,“ kirjeldavad Bill Bonner ja Addison Wiggin oma raamatus "Võla impeerium“.

Kui tõsta seemnevaru ühest salvest teise ja sealt kolmandasse, siis pole meil kolme salvetäit vilja, ikka üks. Kehvadel aegadel pole trikitamisest kasu, varud ei saa olla struktuurses, nominaalses või proportsionaalses tasakaalus, vilja kas on või on … nälg.

Dr Riigile tavaks kujunenud kunstipärast arvepidamist võib mõttemänguna harrastada headel aegadel. Piltlikult, kui tõsta seemnevaru ühest salvest teise ja sealt kolmandasse, siis pole meil kolme salvetäit vilja, ikka üks. Kehvadel aegadel pole trikitamisest kasu, varud ei saa olla struktuurses, nominaalses või proportsionaalses tasakaalus, vilja kas on või on … nälg. Kriisiks tuleb valmistuda reaalselt, mitte nominaalselt. Enamik arvestatavaid analüütikud on alates möödunud aastast mananud, et praegune olukord pole küll kiita, kuid pole veel halb. Harilikult järgneb sellele rahustav fraas, et veel natuke tiksume vanas rütmis. See on selline eneserahustuslik mana, mis ei tähenda suurt midagi, peale selle, et aitab võib-olla närvilist turgu, milline tunneb kogu loomaliku ja loomuliku vaistuga, et turu põhjad on valed, momendiks maha rahustada. Tõmblemisest hoiduda. Ka see on väärtus, rahustamine ja tõmblemise tagasihoidmine, sest kui seda ei suudeta, siis järgneb ahelreaktsioon, mis ilmselt vormub koheselt kriisiks. Selles oleks nagu kõik kõrganalüütikud nõus, et uus kriis on tulemas, ja miks ei peakski tulema, sest eelmine on ju vaid üle võõbatud mitte läbi põetud. Samas seda, millest uus kriis algab, mis selle käivitab, ei tea keegi. Käiviti on harilikult pisitilluke muutus tähtsusetus valdkonnas.

Kõrganalüütikute ennustuse juures on ka ajaline mõõde olnud, mida justkui eiratakse. Tegemist oleks nagu pidevalt kaugusse nihkuva sihtmärgiga. Kui kaks aastat tagasi öeldi, et kaks aastat on veel enam-vähem, aga siis … Siis veel selle aasta alguses öeldi, et kaks aastat veel, siis … Seega nii või teisiti, kaks aastat armuaega hakkab hiljemalt järgmisel aastal täis saama. Mida on meie Pilvepiir teinud varude suurendamiseks? Ilmneb, et meie pole oma varusid täiendanud, pigem käib usin rahapõletamine ja ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamine. Ja nagu ilmneb, ka investeerimisjulgus on heitliku keskkonna tõttu pigem taandumas. Kehva pagas kriisiks.

Ettekujutus
Ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonnaga on nii nagu mitme teisegi elu valdkonnaga, tingimuste halvenedes lahkutakse arenguks ebasobivatest kohtadest. Tegelikult on asi gramm hullem, keskkond ise võib mitte just väga palju halveneda, kuid kujutlus sellest tekitab ahelreaktsiooni, esiteks ettevaatlikkuse, siis investeeringupeetuse ja lõpuks ettevõtluse lahkumise. Investeeringupeetus ja regulatiivse keskkonna heitlikkus on just sellisesse allakäiguspiraali lävele majanduse juhtinud. Usaldus on üks eriti hõrk kaup. See on nagu vaas, mis võib meid teenida aastaid, kuid kui maha kukub ja puruneb, siis saab seda küll kokku liimides parandad, kuid see on vaid fassaad. Iluasi, funktsionaalselt see enam ei kõlba, ei pea vett. Seega peame usaldusega olema väga ettevaatlikud. Majanduse ja raharingluse aluseks on usaldus. Just seepärast on poliitilise- ja regulatiivse keskkonna usaldusväärsus ja stabiilsus ülioluline.

Usaldusliku keskkonna loomisest
Thilo Sarrazin on mõistlikult selgitanud riigi ja üksikisiku seost järgmiselt: „Inimese mõistmisvõime on küll piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha.“ Sellises keskkonnas teeb oma parima ja ta on parim vaid siis, kui ta saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu eest teiste teenuseid kasutada. Selles mõttes on tähtis just see, et inimene kes kasutab vabalt oma andeid, saab TASU eest osta teiste tooteid, mitte ei saa neid TASUTA. Koordineerimine toimub turumehhanismi ehk konkurentsi kaudu. „Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse jaoks vajalik raamistik“ . (Häda)vajalik raamistik loobki stabiilsuse ja usalduse.

Kuid meie oleme vajaliku raamistiku ja vaba inimese vabast eneseteostusepüüdest üle küpsenud, Dr Riik ei usalda oma inimeste andeid ja enese huvide eest seisja võimet. Uusim poliitilist ja regulatiivse keskkonna anekdoot pajatab, et Tartumaa ühistranspordi keskus on kehtestanud korra, mille kohaselt linnas sõitvatel maakonnaliini bussidel on vaid sisenemispeatused, nendest peatustest võetakse inimesi ainult peale ja pole ette nähtud, et keegi seal bussist väljuks. Vaat niimoodi, peatus on, kuid väljumist pole ette nähtud. Arvasin, et olen kõiksugu regulatiivseid tobedusi näinud sh jahuusside hinnakujunduse, kuid selline regulatsioon on ikka tobeduse ekstraklass. Kas sellises keskkonnas võib tekkida mõte investeerimiseks? Investeeriksite sama julgelt nagu Pinocchio investeeris oma raha kass Basilio ja rebane Alice Lollidemaa projekti? Liigne reguleerimine ning selle reguleerimise ülereguleerimine tapavad turu ja on ebamugavad tarbijale.

Kui Dr Riik arvab enese olema kavala Lollidemaa koordinaatori, et keegi ei märka, kui ta tõstab sõnamurdlikult makse või võtab üle üha uusi valdkondi „riigi majandada“, siis on ta tugevalt alahinnanud aktiivsema osa elanikkonna, kui ettevõtluskeskkonnast sõltuva kogumi tähelepanuvõimet ja settinud kogemusi.

Kui Dr Riik arvab enese olema kavala Lollidemaa koordinaatori, et keegi ei märka, kui ta tõstab sõnamurdlikult makse või võtab üle üha uusi valdkondi „riigi majandada“, siis on ta tugevalt alahinnanud aktiivsema osa elanikkonna, kui ettevõtluskeskkonnast sõltuva kogumi tähelepanuvõimet ja settinud kogemusi. Iga Dr Riigi enese arvates „õnnestunud kavalus“ settib turul kui usaldamatus. Kõik on omavahel seotud, kõik mõjutab.. Nii see lihtsalt on ja see teadmine ebakindlusest ladestub meie kõigi kõvakettale. Iga trikitamine, mis toob kaasa usaldusväärse keskkonna kahjustuse vähendab investeerimislusti. Ja vastupidi

Valesti mõistetud konkurents
Ei saa väita, et Dr Riik midagi ei tee, teeb küll. Kuid kui sõnades räägitakse konkurentsi edendamisest, siis tegelikkuses kindlustatakse „oma firmade“ positsiooni ettevõtluses. Meil räägitakse palju riigikapitalismi pealetungist. Sellist „looma“ nagu riigikapitalism vabas looduses ei eksisteeri, see on bürokraatia poolt loodud ebaloomulik sõnaühend. Dr Riik ei suuda kunagi mõelda ega tegutseda, nagu kapitalist, ta tegutsebki kui bürokraat.

Riik majanduses võib olla kasulik vaid surnud turgude kalmistuvahina, igal muul juhul on ta turu lämmataja. Riigi omanduses olevate ettevõtete duaalsus ilmneb samuti nagu riigi enesegi duaalsus ettevõtluses. Praegu, kui kõik on värskete jalgpalli MM muljete mõjus, võiks seda duaalsust seletada järgmiselt. Olemuslikult peaks riik olema kohtunik mänguväljal, kuid asjad lähevad vildakaks siis kui kohtunik on ühtlasi väljakumängija. See ei ole aus mäng, eriti, kui kohtunik muudab mängu kestel korduvalt reegleid. Seega riigi omanduses olev ettevõtjal on eluõigus vaid siis, kui turgu pole ja see tuleb kunstlikult tekitada, kuid kui turg juba toimib, siis ei saa selle ülesanne olla vaid oma suuruse ja ajaloolise regulatsiooni kaudu olla lihtsalt „tavaline kasumit tootev“ ettevõte. Sellises ettevõtjas ei ole midagi tavalist ja kasum on vaid maksukogumise varjatud viis ühiskonnast.

Riik majanduses võib olla kasulik vaid surnud turgude kalmistuvahina, igal muul juhul on ta turu lämmataja.

Sellisele ettevõtjale peab Dr Riik, kui omaniku esindaja, seadma väga kindlad turgu arendavat ja konkurentsi soodustavad eesmärgid. Just seda (oma tegeliku missiooni ja eesmärgi) mõistmatust on Dr Riik ilmutanud viimatise tuuleenergia tootja ostul. Osta ajaloolise suurima kohaliku ettevõtja jõuga, läbi elektribörsi juba tärganud turul, üks turuosalistest ei viita Dr Riigi huvile konkurentsitiheda, valdkonda edasiviiva võistlusliku keskkonna loomise soodustamisele. Kuidagi äraspidine tundub mõttepojuke, et Suurtuulikut oli vaja osta, et „oma firma“ börsile viia. Panna pool miljardit avalikkuse raha kinni selleks, et mängida börsimängu on täiesti vastutustundetu. Oludes, mil turul oli ridamisi teisi ostjaid, oli see ost ka vastutustundetu. See mõttepojuke, et piirkonna elektriturul tegutsevad igal pool riigiosalusega firmad, ei ole põhjendus meilgi samamoodi teha, vaid vanamoodsa regulatsiooni jäänuk. Kuid kui Dr Riik iseendalt küsib „Mida me riigiettevõtetest tahame?“. Märgiline on Dr Riigi vastus, et tahtmine on, et meil oleksid tugevad riigiettevõtted, mis maksavad pikki aastaid korralikke dividende olles nö riigi pensionisammas. See näitab, et väljaku kohtunik ei adu enese ülesandeid, panna paika reegleid kuid samal ajal tahaks ka väravaid lüüa. Kohtuniku väravalöögid ei elavda mängu vaid tapavad selle. See on üks teine mäng, igatahes mitte aus konkurents.

Põhialuste erosioon, mitte riive
Mõnda Dr Riigi tegevust usaldusvääruse pikaajalise garandi apsakates võib ära seletada, kuid mõnda mitte. Raudteelt eraalgatuse väljakahimist võis hea tahtmisega isegi mõista, Dr Riik tellis rongid ja tegi nendega mida tahtis. Tahtis ise jaamakorraldajat mängida ja mängis. Ka praaminduse riigistamises võis mingi vabanduse leida, lepingud olid lõppemas ja Dr Riik otsustas Kihnu Jõnni mängida, isegi elektrituru riiklikule konsolideerimisele ja ennaktempos maksude tõstmisele võib iluseletuse leida, need on „vaid“ usaldust õõnestavad tegurid, kuid pole fataalsed. Kuid see mis toimus ravimikaubanduses on tulevikku silmas pidades pelutav ja ohtlik pretsedent.

See regulatsioonimuutus on majanduse põhialuste kallale minek. Olenemata sellest, kui ilukõneliselt õigusinimesed seda „paleepööret“ nimetavad, kui kogu sõnavaht maha kraapida, on see vastuolus kõige sellega, mida meil seni on räägitud omandi pühadusest ja õigusest ettevõtlusele. Muudatus oli turuosalistele ilmselgelt nii ootamatu ja uskumatu, et alles nüüd hakkavad aru saama toimunust. Enamus mõtles, et pole ju võimalik, et 21. sajandi Euroopas osadel ettevõtjatelt võetakse mingi tsensusliku tunnuse alusel äri käest. Tükk aega maigutasid, kas tõesti? Isegi nüüd ei lahenda Dr Riik alajuhitud probleemi vaid tegeleb paleepöörde ja diskimineerimise „õigeksseletamisega“. Vaadake, pole üldse tähtis, kas õigusinimesed nimetavad protsessi sundvõõrandamiseks või sunnitud võõrandamiseks, tähtis on vaid see, et osad turuosalised on turult administratiivselt kõrvaldatud.. Kuigi administratsiooni eri harud üksteise võidu seletavad, et äriühingu osaluse võõrandamist puudutavad normid on õiguskorras olemas ja tegemist on täiesti tavaline ostu/müügi protsessiga, siis see ei ole tavaline. See on ebatavaline, mille muudab veelgi ebatavalisemaks sundmüük. Eriti pahatahtlikud ja majandusmehhanisme mittetundvad, tunduvad seletused, et kui mõnda apteeki ei õnnestu võõrandada proviisorite, siis olete ise süüdi. Oletatakse, et huvi puudumine võib tulla sellest, et konkreetne apteek on rajatud turu hõivamiseks kohta, kus piisav ostjaskond puudub ning seetõttu puudub ka majanduslik huvi selle apteegi omandamiseks. Kogu konkurentsifilosoofia alus ongi turu hõivamiseks. See ongi ehe konkurents. Muide nagu apteegikett moodustab terviku ning ükstist toetades väärtuse täpselt nii nagu töötav auto, koos kõigi agregaatidega on väärtus, kuid mingil üksikul detailil eraldi ei ole mingit väärtust. Lahus, igat apteeki vaadates võib ka niimoodi seletada, kuid ettevõtjad teevad investeeringuid kaalutletult, mitte nii nagu Pilvepiir arvamuspõhiselt.

Kõigile investeeringutele EELNEB analüüs võimalike mõjude kohta, ühtegi investeeringut ei tehta lihtsalt seisma, seisev investeering on surnud investeering. Kuid neid investeeringuid tehakse pikaajaliselt, tasuvusarvestusega pikkadeks aastateks ette ja nende koosmõjus firma teiste investeeringutega. See on liikuv terviklik auto. Liikuvas terviklikus autos on oma koht ka tagavararattal. Just sunnitud müük muudab pikaajalised kasumlikuks planeeritud investeeringud kahjumiks, keeravad masina tuksi. Nii, et peenutseda siinjuures, et tegemist ei ole sundvõõrandamisega vaid ainult sunnitud võõrandamisega on sügavalt pahatahtlik, sest sundvõõrandamise puhul oleksid ettevõtjad saanud ilmselt kokkuleppele Dr Riigiga mingis mõistlikus hinnas. Sunnitud võõrandamise puhul jääb ettevõtjale vaid purunenud plaanid ja tühja põletatud investeeringud. Pole just hea eeskujuks investeerimisjulguse kasvatamiseks?
Omandipiirang on sama nagu osade kodanike valimisele mittelubamine.

Litsents kui kunstlik konkurentsipiirang?
Kuid selles ühes regulatsioonis on teisigi investeerimispeetust tekitavaid ohtlike pretsedente. Järgmisena üks mõttepojukene seaduse seletuskirjast, mis on küll rohkem otsitud eneseõigustus; „Kuna üldapteegi tegevusluba antakse välja kehtiva ravimiseaduse § 48 lg 1 kohaselt kuni viieks aastaks, siis ei saa isikul olla õiguspärast ootust, et tähtajalist tegevusluba uuendatakse pärast esialgse tähtaja möödumist ja et tegevusloa saamise tingimused ei muutu pärast esialgset tegevusloa tähtaega. Tähtajalise tegevusloa lõppemisjärgselt pole isikul õiguspärast ootust saada uut tegevusluba.“ Selline seisukoht on absurdne, eluvõõras ja majanduselu mittetundev, kas tõesti arvatakse Pilvepiiril, et äri luuakse vaid viieks aastaks? Tõsiselt? Kasumlikku, kvaliteetteenust saab ehitada ülesse aastakümnete pikkuse pideva investeerimise ja tootearendusega. Neil kes ettevõtlust on arendamas on ka ootus, et tal äri käest ära ei võeta.

Vaadake, selles „äraseletamises“ on teadlikult segi aetud litsentsi normaalne uuendamine, tingimuste muutmine millised on ühetaolised kõigile turuosalistele ja omandi vormi järgi litsentsist keeldumine. See on kõige ehtsam diskrimineerimine omandi alusel. Kui me tahame kuskil konkurentsi edendada, siis peavad olema litsentsi tingimused kõigi jaoks ühesugused, nagu ülikoolides lävendipõhine sisse saamine. Kõik kes täidavad tingimusi on turul oodatud, edasise selgitab välja juba konkurents.

Miks siis niimoodi ei tehta? Miks üldse litsentsid? Vaadake, litsentse on kahesuguseid, ühed on sellised, mis kinnitavad turuosalise kvalifikatsiooni antud valdkonnas teenuse pakkumiseks ja teised on kunstlikud piirangud. Esimesed on täiesti normaalsed sisenemislävendid, kuid teised on vaba konkurentsi asemel ilmselt vanaaegsest geneetilisest koodist lähtuvad defitsiidiloomise regulatsioonid. Defitsiit tekitab jagajad (valitsejad) ja palujad (sõltlased). Mitte turg, vaid defitsiidi peremehed määravad millises suunas turg liigub. Litsentsid mis ei põhine kvalifikatsioonitaseme kindlakstegemisele on konkurentsipiirangud, need tuleb kaotada.

Värisege poodnikud
Kuid ka see pole veel kõik, see üks seaduseräbal on täis üllatusi. Nagu Georgi Potšeptsov on kirjutanud 21. sajandi propagandasõjast: „Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ Vaat niimoodi, ka konkurents on saanud uue tõlgenduse, muutunud uueks tegelikkuseks. Seaduseelnõu väidab „innovaatiliselt“, et „Lisaks on eesmärgiks vältida apteegiturul üleinvesteerimist ja turumoonutusi turuosa hõivamise või hoidmise eesmärgil, mis tooks kaasa kulude kasvu, surve ravimite juurdehindluste tõstmiseks ja seega ka ravimi hinna tõusuks, mis ei ole ühiskonnale kuluefektiivne.“ Selliseid argumente oleks oodanud pigem plaanimajanduslikult riigikorralduselt, ,mitte turumajandusliku korraldusega riigi Pilvepiirilt. Muide surve ravimihinna tõusuks tekkib mitte üleinvesteerimisest vaid Dr Riigi vähesest võimest analüüsida turgu ja pidada turu valdamise põhjal läbirääkimisi turuosalistega. Üks hilisem õiguslik üleseletamine väidab, et konkurentsi tõhustamise all võis Pilvepiir paradoksaalsel kombel silmas pidada ka apteekide arvu vähendamist. Mnjah, paradoksaalne on et me selliselt plaanimajanduslikult käsitleme majandusmehhanisme. See mida siin paheks tahetakse tembeldada on tegelikult päris konkurents. Mis edasi?

Kas teile ei tundu need „hädad“ kuidagi tuttavlikud. Justkui oleks kuskil kuulnud? Õige kaubandusega on sama „jama“. Pangandusega ka. Lahkuvad maalt ja tegelevad üleinvesteerimisega. Kui nüüd mõelda, et alles äsja laiendati Lasnamäe Prismat, Ülemiste keskust, kohe-kohe saab valmis T1 ja Rocca al Mare Kaubanduskeskus soovib lisaks ehitada veerand senisest mahust, siis kas apteekide pretsedendist lähtudes peaksid kaubanduskettide omanikud ärevusse sattuma? Reguleerime ära? Kas peaks ootama pretsedendist lähtudes, et kauplused tuleb sunnitult müüa kassapidajatele? Või pangad telleritele? Lihtsalt mingi muudetud tegelikkusega konkurentsi tekitamiseks ja üleinvesteerimise vältimiseks? Reguleerimisihalusest? Konkurents on majanduse põhiseadus, nii et vaata nii või teisiti on konkurentsipiirang põhiseaduse rikkumine. Konkurentsi reguleerimine on nagu reguleeritud demokraatia, mis kokkuvõttes ei ole ei demokraatia ega konkurents.

Sotsiaalmajanduslik kasu ja sotsiaalmajanduslik kahju
Dr Riik on oma projektides (nagu näiteks Rail Baltic) kasumi poolele kirjutanud sellise hoomamatu suuruse nagu sotsiaalmajanduslik kasu. No olemuslikult on sotsiaalmajanduslik kasu mitte niivõrd majanduslik, kui luuleline kategooria. Tegelikult juurdekirjutus, et bilanssi klappima saada. Samas pole ma kohanud sotsiaalmajandusliku kahju arvulist äranäitamist. Siinkohal oleks küll Dr Riigil korraks maha istuda ja üks rehkendus teha, kui suur on poliitilisest ja regulatiivsest keskkonna ebastabiilsusest tulenev kahju ning kuidas need õppetunnid kasuks pöörata. Nagu kirjutasid Berkshire Hathaway juht Warren Buffett ning JPMorgani juht Jamie Dimon: „Iga põlvkonna ameeriklastel lasub vastutus jätta endast maha varasemast tugevam ja jõukam ühiskond. Riigi suurimad saavutused on alati tulnud pikaajalistest investeeringutest. Nii riikliku poliitika kui ka ettevõtluse puhul aitab pikaajaline strateegia vedada majanduskasvu ja luua uusi töökohti.“