Kuigi idufirmas, mille lugu Ärileht kirjeldas, otsustati, et idufirma tegevusele tõmmatakse joon alla, siis üks lahendus oleks olnud asja edasi teha, aga rahulikumas tempos.

„On hästi tavaline, et meilt ühelt poolt oodatakse väga palju ja teisalt tekitatakse olukord „kõik või mitte midagi”,” kirjeldas Liisi Toom, kes on nii ise töötanud IT-ettevõttes kui ka täna juhtimiskonsultandi ja vaimse treeneri neid klientidena nõustanud.

Iseäranis iseloomulik ongi see mõtteviis just idufirmadele, keda teised tööandjad nii töö- ja eraelu tasakaalu, värbamis- ja organisatsioonikultuuri poolest justkui eeskujuks võtavad.

Ei pöörata tähelepanu stressiga toimuletulekule

„Sealt tulebki välja see, et pigem otsustatakse loobuda, kui kiirelt areneda ei saa. Need, kes ei suuda tööd teha, jäävad siis omapäi, kes suudavad, lähevad kohe edasi, ilmselt sama tempoga,” lausus juhtimiskonsultant.

Tema näeb siin ühe peamise probleemina, et inimeste vastupidavust ehk seda, kuidas tööstressiga toime tulla, ei arenda ei tööandjad ega ei õpetata ka haridussüsteemis. „Tööandjad on selle peal, et maksimumi välja pigistada, andmata aga seda treeningut, et inimesed lahkuksid mõnes mõttes paremas seisus, kui nad tulid,” kirjeldas Toom.

Samas paljudes töökuulutustes on kõrge pingetaluvus üsna tüüpiline nõue. „Meil on küll joogatoad ja mistahes toredad asjad, aga lõppkokkuvõttes eelistatakse alati seda, et sa panustad ja siis tuleb see 110%. See aga ei ole võimalik.”

Liisi Toom

Vaatamata sellele, et tööturul töötajaid ei ole, on väga levinud suhtumine, et kui sina ei tee, siis me võtame kellegi teise. See pole iseloomulik mitte üksnes IT-valdkonnale, vaid ka teistele. „Juhid ei anna endale aru, mis see tulemus lõpuks on. Osaliselt on nad ise läbi põlenud juba ja teiselt poolt on ühiskonna ootus: hästi kiiresti, hästi palju,” kirjeldas Toom.

Võidab see, kes oskab puhata

See loob aga väga halva fooni. „See loob sellise fooni, et need lood on tegelikult hästi tavalised. See, et see tavaline on, ei ole normaalne. Ja seda nii inimressursilt kui rahaliselt,” rõhutas juhtimiskonsultant. Toomi sõnul peaks tööandjad lühiajaliste eesmärkide asemel pigem lähtuma pikaajalisest plaanist.

„Ma tegelen vaimse treenerina ka sportlastega ja seal on ka see, et ühed justkui on väga talendikad, aga mida ei näha, on see, et seal on meeletu, aastaid või aastakümneid pingutust taga,” kirjeldas ta. Võiduvõimalus on seal aga üsna määramatu – sa võid teha oma parima soorituse, aga ikkagi kohaliselt kaotada.

„Ja kui sa jääd sellesse kinni, et sinu eesmärk on ainult võita – suur eesmärk kindlasti on see kuld –, aga kui su igapäevane võimalus on võita ja sa ei võida ning pakid siis asjad kokku, siis meil ei olekski sellist toredat asja nagu sport väga kaua,” rääkis Toom. Tema sõnul muutub nii spordis kui tööelus järjest olulisemaks oskus oma puhkust planeerida.

„Öeldakse, et tšempioniteks saavad need, kes oskavad puhata,” märkis ta. Toomi sõnul võiks kõik inimesed ükskõik millistel erialadel ära õppida selle, et parem on kolm päeva puhata, kui kohe tööga edasi minna. „Ühel hetkel sa lõhud end niiviisi ära, et sa ei ole võimeline tööturule tagasi tulema,” sõnas Toom, kes ka ise põles aastaid tagasi IT-ettevõttes töötades läbi.

„Alles mingi hetk sain aru, et midagi on valesti: minust ei saadud aru, mulle tundus, et ma ei oska mitte midagi enam, asjad ei edenenud, ise muutusin hästi pahuraks, tervis hakkas alt minema – ja mul läks aasta aega, et sellest välja puhata,” kirjeldas ta.

Seda kõike on aga võimalik vältida, kui väga täpselt oma ajaplaanil silma peal hoida. Eraelu ja puhkuse puudumine on üldiselt peamine märk läbipõlemisest.

Mis aitab läbipõlemist ennetada ja vastupidavust kasvatada

„Esimene soovitus ongi aru saada, et see ei ole normaalne – et sa pead end kogu aeg ära lõhkuma, et oma palk välja teenida –, see ei ole normaalne tegelikult,” märkis Toom. Puhkus toob tema sõnul töönaudingu tagasi ja siis pole ka esmaspäeval tööleminek enam nii katastroofiline.

„Sul tekib siis ajus ruumi uuteks ideedeks,” lausus ta. Kõige lihtsam taastumise viis on näiteks kõndimine. „Kui sa ikkagi 45 või 60 minutit kõnnid ilma raadiota või info sissetulekuta, siis ühel hetkel hakkab ikkagi mingi vaikusehetk ka ajus tulema,” ütles Toom.

Juhtimiskonsultandi teine soovitus on prioritiseerimine. Tema sõnul võib vabalt nii olla, et elus vahelduvad kiired perioodi rahulikumatega. Selle teadvustamine ja perele teada andmine aitab inimesel ka kiiremaks perioodiks vaimselt paremini ette valmistuda. Selle tasakaalustamiseks tasub aga planeerida sisse väikesed puhkused või korrad, kus inimene tööle ei mõtle.

Kolmas soovitus on mitte võrrelda ennast võrreldamatute inimestega. „Sa ei ole Elon Musk,” toob Toom näiteks. Oluline viis ennast maa peale tuua on endalt küsida, miks ma üldse teen seda tööd. See aitab tuua tagasi mängulisuse, mida tavaliselt oma tööd nautivad inimesed hindavad.

Kiirel ajal on ka oma rutiini tekitamine vajalik. Näiteks, kui inimene on igapäevaselt väga palju kolleegidega koos, siis ei pea lõunat ühiselt sööma. „Mine eemale,” soovitab Toom, seda iseäranis juhtidele.

Ka on oluline selle kõige juures oma tundeid teadvustada. „Vahel nii ongi – ongi keerulised situatsioonid, mis nõuavad oskust delegeerida ja leida endale abilised,” sõnas juhtimiskonsultant. Seejuures tasub üle vaadata ka oma ülesanded – kus sa oled kõige parem ja kus on sinu panus su tööandjale kõige suurem või olulisema.

„Eesmärk võibki suur olla – iseäranis siis, kui sa oled visionäär –, aga alustama peaks ikkagi tehtavatest asjadest. Nägema väikeseid ülesandeid, mis sind rajale tagasi aitaks,” märkis Toom.