Olen ajastu laps, mis jääb kusagile võitjate ja lumehelbekeste põlvkonna vahele. Poisikesest meheks sirgusin ajal, kui võimutses päkapikudisko ja ärikohtumistel käidi Kappa dressides. Seega ma ei võitnud ega kaotanud. Kõige hämarama, ent magusama ettevõtlusega alustamise ajal nühkisin ma koolipinki ja veidi hiljem kelderööklubide põrandaid. Eelviimasel hetkel alustasin siiski sarnast tüüpi ettevõtlusega nagu eespool mainitud kommidiiler. Ostsin, müüsin ja vahetasin kõike, mis parasjagu kätte sattus.

Oh ajad, oh kombed ...
Aga ajad muutusid ja kombed paranesid. Kolm ettevõtet, üks pankrot ja kümmekond aastat hiljem olin jõudnud isiklike inimvajaduste hierarhias umbes keskmisele tasemele ning jäin sinna kinni. Ma ei olnud rahul. Ei omandatud oskuste, teadmiste, seniste saavutuste ega mind ümbritsenud sotsiaalvõrgustikuga. Eelkõige ei olnud ma rahul iseendaga. See, mis mind siia tõi, edasi mind enam ei vii, mõtlesin nagu Toomas Hendrik Ilves kuus aastat hiljem. Äsja läbitud viisakas ja aus pankrotimenetlus küll karastas, ent üldlevinud suhtumine pankrotti kinnistas minus tunde, et ma ei tea ettevõtlusest midagi. Tunnistasin, et pean oma elus tegema kannapöörde. Minu ülekuumenenud ajus küpses otsus astuda Tartu ülikooli. Täpsustan – avatud ülikooli. Sest töö kõrvalt polnud teisiti võimalik. Kuigi arusaam saabus aastaid hiljem, oli see elumuutev otsus.


Loo autor Lauri Räpp. Ettvõtja, kirjanik, juustuvabrikant ja üliõpilane.

Algus oli hirmuäratav. Viimane õppimiskogemus jäi kümnekonna aasta taha, kui katkestasin õpingud Audentese eraülikoolis. Põhjendades iseendale ja teistele, et pole mul seda haridust vaja, pigem teen õppimise asemel tööd ja kühveldan raha kokku. Vaba aeg, mis seni kuulus pidutsemisele ja ringirändamisele, kulus äkki õppimisele. Umbes nelja kuuga kadus ära oluline hulk „sõpradest”, kellega koos vaba aega põletasin. Sellesse aega jäi ka minu viimane avalik esinemine. Kui ma esimest korda pea 60 võõra ees seistes ettekande jaoks slaidiprogrammi avasin, olin enam kui kindel, et mina seda koostanud ei ole. Pea oli tühjust täis ja jalad värisesid silmanähtavalt. Aga kuidagiviisi kogusin ennast ja sain hakkama! Iga korraga järjest paremini. Nojah, hoogu kogunud masu ja arusaam, et ülikoolis tuleb ka tegelikult kõvasti pingutada, kahandas meie kursuse ridasid sama ohtralt kui must surm Euroopa elanikke 14. sajandil. Järjest väiksemale inimgrupile esitluste tegemine päädis sellega, et 60-st õpinguid alustanud inimesest kaitses bakalaureusekraadi edukalt üheksa. Mis see neli aastat õpinguid Tartu ülikooli majandusteaduskonnas mulle andis, küsite. Muidugi seda, et sain oluliselt targemaks.

Ma sain teada:
et turundus ja turustus ei ole sünonüümid ja ma oskan neid oma töös päriselt kasutada;
et personaliotsing ei tähenda ainult kuulutuse ülespanemist;
mis peitub aktiva ja passiva taga ning mis selle teadmisega tegelikult peale hakata;
kuidas koostada ja kaitsta äriplaani;
kuidas analüüsida ärikeskkonda;
kuidas esitada konsentreeritult ja lühidalt suure mahuga tekste;
mismoodi toimib majandus tegelikult.

Ja mis peamine! Ma sain oskuse neid teadmisi süsteemselt kasutada. Vähem oluline pole see, et neid teadmisi aitasid mul omandada seni ainult meedias kohatud nimed. Urmas Varblane, Maaja Vadi, Janno Reiljan, Raul Eamets ning praktilise poole pealt mitmed tuntud ettevõtjad. Muidugi andis see neli aastat mulle avaliku esinemise kogemuse. Tänu ülikoolile vähendasin olulisel määral oma hirmu avalike esinemiste ees. Utreeritult võin öelda, et Xanaxit pole selleks vaja kasutada. Muide, pitsi konjakit tegin enne esinemist viimati siis, kui minu teise raamatu esitlusele tuli täiesti ootamatult terve Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluse täis inimesi. Aga sain ka teada, et tegelikult ei tea ma ikka veel mitte midagi. Ma mõistsin, et tahan ja pean õpinguid jätkama magistriõppes.

See muutis kõik

Esmalt kinnistusid magistriõppes mu eelnevalt omandatud teadmised ning õppisin palju uut. Ent see, mis minu elu tegelikult muutis, oli minu kursus. Magistriõppe käigus moodustunud seltskonna tulemusel tekkis minu elus sotsiaalvõrgustiku plahvatuslik kasv. Kui ütlen seltskond ja sotsiaalvõrgustik, siis valetan nii, et suu suitseb nagu tselluloositehase korsten. See, mis meie MBA kursuselt välja kasvas, on sõpruskond. Vennaskond. Veel enam. See on üks suur kärgpere. Mehed, naised, lapsed, sõbrad ja sõprade sõbrad. Mitmed meist käivad koos rändamas maailma teistele servadele. Me moodustasime Heade Mõtete Klubi, mis on kui heategevusliku eesmärgiga jätkuülikool. Klubikoosolekud toimuvad kord kuus. Praeguseks on külalisraamatusse sissekandeid teinud mitmed Eesti tuntuimad ettevõtjad, tipp-poliitikud, näitlejad, kirurgid, sportlased, oma ala spetsialistid. Oleme koostöös Tartu ülikooli ettevõtlusinkubaatori korraldatud Kaleidoskoobil välja andnud mitu omanimelist stipendiumi. Kursuse- ja klubikaaslased toetavad teineteist alati. Olgu selleks siis mõni ettevõtlusega seotud nõuanne, koostööprojekt või mis iganes. Silmaring ja tutvusringkond aina jätkavad laienemist.

Lauri Räpp: kuidas ma kolmekümneselt üliõpilaseks hakkasin ja mida see minu (töö)elus muutis. Seda kõike ei saa osta isegi kogu maailma raha eest. Seega võin kinnitada, et ülikooli astumine oli minu parim investeering. Kas oleksin ülikoolist saadud teadmisi sama kõrgelt hinnanud, kui oleksin seda teed alustanud kohe pärast keskkooli, küsin retooriliselt? Pigem mitte. Iga asi tuleb omal ajal. Ja mitte kunagi pole hilja. Inimene ju õpibki kogu elu. Neile, kes te ütlete, et olete vinged ettevõtjad hariduseta. Jah, paljud nii arvajatest ongi. Aga haridus ei välista ju haritust ja vastupidi. Teie, kes te ütlete, et kõigepealt tuleks õppima minna ja siis tööle. Teil on täiesti õigus. Teie, kes te väidate, et kõigepealt tuleks minna tööle ja siis õppima. Ka teil on täiesti õigus. Õigus on ka neil, kes ütlevad, et üks ei välista teist. Teie kes te kahtlete, kas minna õppima, ütlen, et minge. Kindlasti minge! Aga nüüd panen sellele loole punkti ja jätkan magistritöö kirjutamist. Neli aastat pärast nominaalaja lõppu. Eksternina. Iga asi omal ajal.

Kevadel Tartu ülikooli peahoone aulas kohtume!