Pesapaikade järgi jagunevad linnud mitut moodi. Avaspesitsejate pesa on rohttaimedel, põõsastel või puudel. Kuldnokki, kes eelistavad varjatud pesa ja peituvad puuõõnde, nimetatakse suluspesitsejateks. Õõnsustes pesitsevad linnud on ka rähnid, tihased, puukoristajad, kärbsenäpid, varblased ja lepalinnud. Poolsuluspesitsejad on need, kes eelistavad pesapaigana veidi varjatud, kuid avarama juurdepääsuga peidupaiku.

Oma pesaõõnsuse suudavad puusse raiuda vaid rähnid. Üle-jäänud suluspesitsejad kasutavad rähnide vanu pesakoopaid või siis looduslikke puuõõnsusi ja -lõhesid. Pesapaiku jääb aga aina vähemaks vanade raie-küpsete metsade langetamise, samuti uute tiheasumite rajamise tõttu, kuna arendajatel on saanud tavaks õõnsad või rähniaukudega puud esmajärjekorras maha võtta.

Kui looduslikke või rähnide rajatud puuõõnsusi on vähe, siis saab inimene aidata tehis-õõnsuste ehk pesakastide ehitamisega. Pesakastide paigaldamine on loodusesõbra jaoks ühtlasi hea moodus, kuidas neid toredaid linde asulatesse ja majade lähedusse meelitada. Nii on linnuhuvilistel oma sulissõpru hea vaadelda ja lindudelegi on lisandunud pesitsusvõimalusi seal, kus rähniõõnsused puuduvad.

Pesakast tuleb valmistada hööveldamata laudadest, et lindudel oleks parem mööda karedaid laudu kastist välja ronida. Kasti põhi tuleb naelutada küljelaudade vahele, mitte alla, sest siis ei kuku see aja jooksul ära. Lindudele ei meeldi, kui pesakasti alumises osas on pragusid. Neid aitab varjata peotäis kuiva saepuru kasti põhjas.

Pesakasti katus võiks käia lahti, et seda saaks sügiseti vanast pesamaterjalist tühjendada. Nii väldime talvel kasti mädanemist ja heidame välja ka seal elutsevad parasiidid. Kasti iga pikeneb tunduvalt, kui katus on kaetud tõrvapapiga.

Pesakasti ei pea värvima

Kui pesakast kinnitatakse elusale puule, tuleks seda teha traadist aasa abil, millega kast riputatakse näiteks oksatüüka otsa. Pesakasti lennuava võiks suunata ida või lõuna poole ja kast peaks olema veidi ettepoole kaldus. Kuldnokkade pesakastid tuleks riputada maapinnast kolme kuni viie meetri kõrgusele, väiksemate lindude tehispesad paigutatakse kahe kuni kolme meetri kõrgusele. Kasti suurus määrab linnuliigi, kes sinna kolib – kuldnokale sobib suurem, tihastele, kärbsenäppidele, varblastele ja lepalindudele aga väiksem kast.

Pesakasti ei pea üle värvima: aja jooksul tuhmuvad lauad halliks ja on nõnda kõige sobivamat värvi. Erksavärvilised pesakastid ei ole lindudele meelt mööda. Arvatakse, et pesakasti lennu-ava all peab olema õrs või pulk, millel linnud saaksid istuda. Tegelikult sellised pulgad  ainult takistavad lindudel pesale maandumast ja aitavad kassidel pesi rüüstata. Linnud istuvad meeleldi pesakasti läheduses puuoksal või kasti katusel.