Eestis on säästude kogumiseks ja paigutamiseks üheks peamiseks eelistuseks kinnisvara. Swedbank Investeerimisfondide juhi Kristjan Tamla sõnul peegeldub see nii makrotasandi näitajates kui ka mitme erineva uuringu tulemustes.

„Näiteks eelmise aasta detsembris Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskuse poolt läbi viidud uuringu kohaselt pidas kinnisvara soetamist tulusaimaks investeeringuks pea pool vastanuist. Samas peitus uuringutulemustes ka teatav vastuolu – enamik inimesi ei omanud aimu neile kuuluva kinnisvara väärtusest või olid pigem arvamusel, et tänasel hetkel ei õnnestuks neil oma kinnisvara „hea hinnaga“ realiseerida. Pea 90 protsenti vastanuist pidas investeerimise all silmas oma kodu soetamist,” selgitas Tamla.

Pikim aegrida Eesti kinnisvarahindade kohta kajastab notariaalselt tõestatud kinnisvara ostu- ja müügilepingute keskmist hinda alates 1997. aastast. Selle kohaselt on kinnisvarahinnad Eestis viimase 17 aasta jooksul enam kui kahekordistunud – kasvades 115 protsendi võrra, mis teeb keskmiseks aastakasvuks ligikaudu 5 protsenti. See number ei sisalda kinnisvara üürimisest teenitud võimalikku üüritulu. Arvestades asjaoluga, et pea 90 protsenti Eesti inimestest omab kinnisvara vaid enda elamise tarbeks, siis pole võimaliku üüritulu arvestamata jätmine n.ö. „tegelikku pilti“ tõenäoliselt oluliselt moonutav. Alternatiivsete investeerimisvõimaluste tootlused on samal perioodil olnud järgmised: tähtajaline hoiustamine Eestis tegutsevates pankades on raha väärtust kasvatanud keskmiselt 3,8 protsenti aastas, maailma aktsiad on kallinenud keskmiselt 3,3 protsenti aastas ning Tallinna börsiindeks keskmiselt 9 protsenti aastas.

„Eesti esimene kolmanda samba pensionifond (Swedbanki pensionifond V1) loodi 1999.aastal. Alates loomisest on selle väärtus kasvanud 90 protsendi võrra, ehk keskmiselt 4,4 protsenti aastas. Kui siia lisada veel kolmanda samba investeeringult tagastatud tulumaks, siis kujuneb aastaseks tootluseks pea 6 protsenti. Võrdluseks, kinnisvarahinnad on samal ajavahemikul (1999-2013) kasvanud 60 protsendi võrra ehk keskmiselt 3,5 protsenti aastas,” lisas Tamla.

Tamla hinnangul on meie kinnisvaralembusel omad ajaloolised põhjused.

„Viimase 70 aasta jooksul Eestis aset leidnud erinevate rahareformide ja riigikordade muutumise protsessides säilitas kinnisvara oma väärtust finantsinvesteeringutega võrreldes üldjuhul paremini. See ei ole aga nii olnud viimase pooleteise kümnendi jooksul ega pruugi olla ka tulevikus. Seetõttu tuleks kinnisvarasse investeerimist, näiteks pensionisäästude kogumise eesmärgil, vaadata pigem kui ühte võimalust paljude seast ning mitte panna kõiki oma sääste vaid ühele panusele – kinnisvara kaardile. Läbi isikliku eluaseme on enamik meist kinnisvarasse niigi investeerinud tõenäoliselt suuremas mahus kui ühtegi teise investeerimisobjekti”, märkis Tamla.