Et teha head suppi, tuleb liha panna külma veega tasasele tulele podisema. Millalgi hakkab lihakraamist eralduma osiseid, mis moodustavad vahu. Vahel võib vaht olla paks ja supileem sealt välja ei paistagi. Tuleb olla ettevaatlik, riisuda kulbiga kannatlikult mittevajalik osa ning jätta siis hauduma. Kui liialt kiirustada, keeb vaht puljongisse, muutes selle häguseks ja halliks. See on kehv tulem nii maitselt, kui välimuselt. Mokas. Seda ei saa varjata, selgeks seletada. Tuleb otsast alata.

Mitte mingi õigusšamaani hilisem seletamine, et vastavalt „Üldise keedukorra“ X pügalale peaks meil olema läbipaistev, maitsev supp ei aita, supp on mokas. Ka see ei tee asja paremaks, kui me mõlaga kõik segi keerame. Meiegi oleme mitmete protsessidega jõudnud sinnamaani, et algtõed kipuvad ununema ja selle asemel püüame segast suppi päästa paragrahvipuru ja vaidlushämaga. Lihtsad, universaalsed põhimõtted aetakse paari paragrahvitõmbega lootusetult krussi. Väljapääsmatult. Aastateks. Mõistlikum oleks kulp kätte võtta ja vaht ära riisuda, nii näeme kohe, millest supp koosneb ja kuidas keeb, kas tuld juurde või vähemaks keerata. Ja kõige tähtsam: saame üle kontrollida, millist suppi ikkagi keedame, kas seda mida plaanisime või on keegi roti meie suppi sokutanud. Niimoodi, minnes tagasi hoolsalt jälgides ja selgitades, saamegi hea supi/seaduse.

Eksinud paragrahvipõllule
Olen mures, et oleme liialt keskendudes üksikdetailidele ja kaotanud üldisemad eesmärgid. Oleme mõningate regulatsioonide filosoofilist põhja arvestamata läinud viljatut paragrahvipõldu kündma. Niisiis arutame näitlikult ühte regulatsiooni – võistlemise (competition) - filosoofiat. Vaatame, veeettevõtjate näitel, mis on konkurentsiregulatsioonide algne mõte. Mõni arvab, et Tallinna Vee (TV) vs konkurentsiamet (KA) vaidlus vee hinna kehtestamise suuruse ja õiguse kohta on arusaamatu, mõni, et tegemist on lõputu jandiga Mis siis toimub? Katastroof? Ei midagi sellist, lükkame usina perenaisena vahu kõrvale ja …

Komponendid: Mis meil seal supis siis on?
1.Moodsa konkurentsifilosoofia aluseks on 1890. a. USA-s vastu võetud Shermani seadus. Prof Jüri Sepp on kirjutanud: „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks on majandusvõimu demokraatlik kontroll. Liigses majandusvõimus nähti ohtu PÕHISEADUSLIKELE INDIVIDUAALSETELE VABADUSTELE”. Jätke see lause meelde, see on konkurentsifilosoofia tähtsaim postulaat. Oht vabadusele.

Seega võib majanduses konkurentsireeglite ja ühiskonnas demokraatia vahele panna võrdlusmärgi. Turumajandusega riikides on levinud arusaamine, et Konkurentsiseadus on majanduse Põhiseadus. Seega karistatakse ka selle seaduse rikkumist sama rangelt kui põhiseaduse vastu astumist. Konkurentsiõigusele lisab maitseelamust ka teatav vastuolu juristide ja ökonomistide arusaamas, kuidas konkurentsiolukorda ohjata. Erinevates riikides on see veidi erinev. Minu sügava veendumuse kohaselt pole tegemist ei juriidilise ega ökonoomilise, vaid sügavalt filosoofilise süsteemiga. Seepärast arutangi edasist filosoofia, mitte paragrahvi tasandil. Kes seda filosoofilist dilemmat ei mõista, ei mõista üldse konkurentsi olemust. Miks? Sest konkurentsi tunnistamine ja tunnustamine ongi filosoofiline süsteem, nagu hea ja kurja äratundmise puu. Minimalistlikult, lausa piibellikult on paika pandud konkurentsiõiguse põhipostulaadid: sina ei pea mitte tapma, sina ei pea mitte varastama, sina ei pea …. Mida tegid inimesed hea ja kurja äratundmise puu juures paragrahviga? Mitte midagi.

2.Turguvalitseva seisundi kuritarvitamise keelu ja konkurentsi kahjustavate lepete keeld on ka üks Euroopa Liidu (EL) asutamisdokumentide lahutamatu osa, mis peaks olema teada ka kõigile Euroopa äri- ja õigustegelastele. Need reeglid kehtivad universaalselt kõigis ELi riikides (samuti majanduspiirkonnas). Ilma asutamisdokumente teadmata on meie teadmised majandusmaastikust puudulikud. Nagu see, et ükski leping ei tohi olla vastolus seadusega, siis on see kehtetu.
3.Esimene Konkurentsiseadus Eestis jõustati juba 1992 a, selle järgi on keelatud turguvalitseva seisundi kuritarvitamine (monopolid) ja konkurentsi kahjustavad lepped (kartellid).

Konkurentsiseadus on väga mitmetahuline ja hinnangutel põhinev süsteem, kuid kui selgitada lihtsustatult, siis suured poisid ei tohi väiksematele tuupi teha ja väiksed poisid ei tohi teiste klassikaaslastele kambakat teha. Kõik.

Supi põhi paigas, mida sinna veel on lisatud?
Nüüd läheb keerulisemaks, hakkame suppi maitsestama. Seadused jagunevad üldseadusteks (supipõhi), mis kehtib kogu reguleeritavale valdkonnale ja valdkonnaspetsiifilistest seadustest, mis täpsustavad mingi ala spetsiifilist regulatsiooni (maitseained). Seega kui kogu majandustegevust, kõiki valdkondi, reguleerib universaalne Konkurentsiseadus, siis vee-ettevõtjate tegevust reguleerib täpsustavalt (lisaks) ka ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadus (ÜVKS). Tulemuseks saame seaduste koosmõju. Miks koosmõju? Kaks seadust! Ei ole ju nii, et keedate nuudlisuppi, kuid lisate sutsu heeringat ja see ei avalda mõju. Avaldab küll. See ongi koosmõju. Pealegi pole maitseained ilma supita supp. Meie näitel on konkurentsiregulatsioonile lisatud ÜVKS oma muudatuste ja erisustega vastavalt aja vaimule ning ühiskonna ootustele/lootustele.

Keedame kokku: regulatsioon ja täppisregulatsioon
Turumajanduse toimimine eeldab, et meil toimib konkurents. Just pidev võistlus lihvib hindu, kvaliteeti ja tootearendust pidevalt edumeelsuse poole. Kuid konkurents ei toimi alati, selleks on nagu tuumareaktsiooniks, vaja kriitilist massi, vaid siis toimub ahelreaktsioon - konkurents. Vahel turg ei toimi, siis püüab Dr Riik täppisregulatsioonidega hoida turuosaliste tegevust konkurentsilähedases situatsioonis (tegevuste kooskõlastamised järelvalvetega) või imiteerida konkurentsi (litsentsid, load). Seega täppisregulatsioon ei ole mingi eraldiseisev nähtus vaid konkurentsiolukorra kontrolli all hoidmise vahend, konkurentsitingimustele võimalikult lähedase olukorra loomine. Regulatsioon on vaid korrigeeritud konkurentsiplatvorm, mitte eraldiseisev platvorm. Koosmõju, selleks, et turg toimiks.

Ka ÜVKS on „vana seadus“. Kui 2010 a jõustatud ÜVKS annab hinnaregulatsioonis tähtsa ülesande konkurentsiametile, siis sellele eelnev regulatsioon nägi ette, et teenuse hinna reguleerimise korra kinnitas kohaliku omavalitsuse (KOV) volikogu ja hinna kehtestas valla- või linnavalitsus. Mõte ise oli hea, lähtudes meie tolleaegsetest arusaamadest, et hinna järgi valvaks kohalike elanike poolt valitud kohalik võim. Kuid probleemiks muutus selline järelevalve kohtades, kus KOV ei omanud piisavalt oskusteavet hinna kujundamiseks või oli ise ka veeettevõtte omanik/osanik. Inimlikult on arusaadav kiusatus mõneski KOV-is saada lisatulu kõrgendatud hindade toel KOV eelarvesse. „Head tegemise“ eesmärgil. Selline supi komponent oli liialt ahvatlev, et sellele vastu seista. ÜVKS koosmõjus käsitlemist majanduse põhiseaduse ehk Konkurentsiseadus läks hoopis meelest ja tulemused olid üpris veidrad, et mitte öelda murettekitavad.

Just seepärast pandi 2010. aastal jõustunud ÜVKS vee hinna kooskõlastamise kohustus konkurentsiametile. Nii, et rangem järelevalve oli „välja teenitud“ mõnede KOV-de seaduste mõtte eiramisega. Ja siis hakkas juhtuma imelikke asju. Konkurentsiamet hakkas lähtudes täpsustatud regulatsioonist nõudma nii ÜVKS-e, kui Konkurentsiseaduse täitmist, mis oligi harjumatu neile ettevõtjatele, millised olid nautinud „mõistvalt suhtunud“ KOV-s. Niisama lihtne see supp ongi, seadust tuleb täita, isegi pealinnal. Juuravahuga püütakse olukorda lihtsalt segaseks teha. Pidada tõrjelahinguid. Küll püütakse sellesse suppi lisada maitsevõimendajana erivürtsiks küll erastamislepingu, küll haldusakti komponente, kuid see on vaid vaht supil. Juuramängudki on vaid üks ettevõtluse võtteid turul tegutsemiseks ja konkurentsivõitluses.

Uus ÜVKS lõi selge aluse edaspidiseks veeettevõtjate tegevuse hindamiseks. Kuna Tallinna Vee taotlus veeteenuse hinna kooskõlastamiseks ei vastanud kehtivale seadusele, siis otsustas konkurentsiamet 02.05.2011 jätta vee-ettevõtja taotluse rahuldamata. Hullemgi veel, amet tegi 10.10.2011 AS-ile Tallinna Vesi ettekirjutuse, millega kohustas ettevõtjat viima veeteenuse hind vastavusse kehtiva seadusega.

Supižürii tegevuses

Ttulevikus võib värske joogivesi muutuda hinnalisemaks kui nafta praegu, kuid Tallinnal oleks vara ennast OPEC-i sussidesse seada.


Seega kaks kokka said supi keetmisest erinevalt aru ja andsid lõpliku otsuse tegemise lugupeetud kokakunsti kõrgžürii kätte ehk kohtu(te)sse. Vee-ettevõtja vaidlustas nii Konkunrentsiameti otsuse kui ettekirjutuse. Kohtuveskid on jahvatanud pikalt, kuid 05.06.2015 jättis Tallinna Halduskohus Tallina Vee kaebuse täiel määral rahuldamata ning 26.01.2017 jättis kaebuse täiel määral rahuldamata ka Tallinna Ringkonnakohus. „Aastaid kestnud kohtuvaidluses on eilne otsus Konkurentsiameti jaoks oluline teetähis ning see annab ametile veelkord kinnitust sellest, et tarbijad ei pea kinni maksma monopolide ülisuurt kasumit. Kui teiste monopolide (nt Imatra Elekter AS, Elering AS, Elektrilevi OÜ, OÜ VKG Elektrivõrgud) varade tootlikkus aastatel 2005-2015 ei ületa 9%, siis ASi Tallinna Vesi varade tootlikkus on samal ajal olnud 13-21%,“ sõnas konkurentsiameti peadirektor Märt Ots.

Peakokkade eriretseptid
Tundub, et asjad liiguvad õiges suunas ja lõpuks me teame kuidas suppi keeta, kuigi nii mõnedki aspektid on tekitanud oma jagu segadust, isegi kahtlust, edasistes arengutes. Näiteks, kuhu sobitub siin erastamisleping. No ei sobitugi. Mnjah, ma saan aru küll, et tulevikus võib värske joogivesi muutuda hinnalisemaks kui nafta praegu, kuid Tallinnal oleks vara veel ennast OPEC-i sussidesse seada.

Miks? Just seepärast, et OPEC on vorm (just vorm), mis võimaldab legaalse kartelli olemasolu ehk eirata universaalset konkurentsifilosoofiat. Kahjuks. Konkurentsiseadused reguleerivad ju ettevõtjatevahelisi suhteid, mitte riikidevahelisi lepinguid. Nojah, on selle vormiga kuidas on, kuid riikidevaheliste lepete, mille kiiluvees seilavad ettevõtjad, mõjud turule on sama laastavad kui illegaalsete kartellide puhul. Me ei tea palju nafta „tegelikult maksab“, see on kõikunud mitmekordsetes vahedes, nii et kas selle hind on 30USD/barrelist, 130USD/brl või rohkem sõltub suuresti naftariikide kokkulepetest (tulevikus rohkem ka alternatiivkütustest). Isegi kui meil õnnestub kivist õli, ja kohati isegi kasumit, välja pigistada, siis millist kasumit võiks saada seal, kus kepiga maasse augu tegemisel sealt nafta välja purskama hakkab? Vaat sellise vingerpussi on kogu maailma majandusele mänginud juuravaht turusupi kohal, olles üle kõigist regulatsioonidest. Nüüd on vee-ettevõtja proovinud sama nippi, püüdes olla üle (vormiliselt) kehtivatest seadustest. Kuid ei ole mõeldav, et mingi leping on ülim võrreldes kehtivate seadustega. Elementaarne.

Rott supis või rotisupp?
Just seepärast oleks nüüd vaja vaadata, kas meile vahutamise käigus rotti supi sisse sokutanud pole. Vaadake, kui austatud žürii vaagib üksikasjalikult kõiki supi komponente, siis liialt ühte detaili süvenemine võib anda … ütleme, et tehniliselt õige, kuid supi keetmise eesmärgiga mittekooskõlas oleva arvamuse. Kui supi sees on rott, siis võib see olla täiesti „seaduslik“ rott, kui keedetakse … rotisuppi. Igal muul juhul on tegu mokka läinud supiga, kus hulbib rott. Mokas supp.
Näiteks vaadeldes vee hinna regulatsiooni, mis on vormistatud kui KOV-i haldusakt (mida Konkurentsiamet vaidlustada ei saa, sest ameti pädevus seda ei võimalda), siis on kõik õige, kui keedame rotisuppi. Kuid see „õige“ kehtib vaid rotisupi retsepti puhul. Iga muu supi keetmisel on eksitud konkurentsiloogika ja -filosoofia vastu. Haldusaktina hindade määratlemine on tegelikult konkurentsipõhimõtete eiramine ehk rott supis. Moraal on selles, et liialt üksikregulatsiooni süüvides, mitte koosmõju arvestades, võib tulla järeldusele, et ka rott on liha ja meil on … lihasupp. Soovite?

Selline ekslik seletus on kerge tekkima just ülimal detailsusesse süüvimisel, vormist lähtuvalt, kuid üldpilti unustades. Näiteks kui uurida Rubensi maalil innustunult vaid varba fragmenti, siis on raske otsustada, kas on tegemist mehe või naisega, armastus- või lahingustseeniga. Selleks tuleb veidi kaugemale astuda, et üldpilti hoomata. Sama ka konkurentsiõigusega. Et mingi tegevus maskeeriti haldusaktiks ei väära seda, et tagajärjeks oli konkurentsi ja selle kaudu kliente kahjustamine. Niisama lihtne see ongi.

Mõrv paberiga? Lubatud?
Kui me tuleme tõesti järeldusele, et lepingud või külavanema aktid on ülimad ja võivad olla vastuolus seadustega, siis oleme me suure probleemi ees. Ütleme lausa põhiseadusliku kriisi mõõtu jamas. Saame elama väga veidras maailmas. Mida järgmiseks? Kas ka mõrv on legaalne, kui mõrvar on tellijaga/kaasosalisega lepingu sõlminud? Tal ju leping? Jaburus? Just! Seepärast ei tohigi me lasta ennast pimestada vormilistest külgedest, see on eksitav. Luba tappa, ei saa olla meie regulatsioonide tulemiks. Seega pole mingit segadust, lükates juuravahu pealt ära on kõik klaar. Elementaarne.