Kasutame sõnu „täiesti vabalt“. Muidugi, keel peab olema arengus, kuid nimetades punast ämbrit siniseks saapaks, siis vaevalt on see keelearendus.

Olete ilmselt märganud moesõna „dumping“ vabakastust a´la „Türi Lai“ tegi dumpingut „Paide Pai“ vastu. Kõik saavad aru milles asi, kuid sõna kasutus on vale. Dumping on mõiste, mida kasutatakse vaid üle tollipiiri kehtivate suhete kohta. Ehk seni kuni Türi ja Paide asuvad EL-s, Eestist rääkimata, ei ole nende vahel dumping legaaldefinitsiooni järgi võimalik. Samuti räägime suupäraselt monopolidest ja kartellidest, kuigi Eesti õigusruum selliseid „loomi“ ei tunne. Nagu öeldakse, pole hullu, me tunneme enamasti need „loomad“ ära. Kui me nimetame hobust „obeseks“, siis saame kõik aru, et tegemist on lihtsalt murdelise sõnaga. Sama loom ju. Kuid kui me hakkame nimetama merilõvi lõviks, siis tekitame suure segaduse, kuigi „looma“ nimetuses sisaldub lõvimotiiv. Edasi sõnakasutusest, kui merilõvi ei ole lõvi, kas siis riigikapitalism on kapitalism? Vahel on just tegemist sellega, et sõna tähendust nihutades, ei nihku pelgalt sõna, me ise nihkume täiesti teistsugusesse maailma. Seetõttu on tõesti ülimalt tähtis, et sõna oleks täpne.

Riigikapitalism, veider loom?
Aeg-ajalt kerkib meil üles uudisväärtuslik termin – riigikapitalism ja … sumbub nagu muudki uudised. Riiki sai rohkemaks, kuid uudis sumbus. Siis loeme, et toimub riigikapitalismi pealetung ja … jälle sumbus. Riiki sai veelgi rohkem, kuid me ei märkagi samaaegset suure osa mitteriikliku osa erosiooni. Mõtlete, mis siin paanitseda, kapitalism (see loom mis põhineb tootmisvahendite eraomandusel) on ju ka riigikapitalismi mõistes kenasti olemas, kuid … Kuid siin ongi sõna ja mõiste läinud nihkesse. Nii nagu merilõvi ei ole lõvi, ei välimuselt, geneetiliselt ega olemuslikult, kuigi sisaldab sõna „lõvi“, pole riigikapitalismi puhul tegemist kapitalismiga, kapitalismi liidesest hoolimata. Riigikapitalism on sama palju kapitalism, kui merilõvi on lõvi.
Kapitalism põhineb turumajandusel, turumajandus konkurentsil. Võistlusel. Riigimajandust liigutavad hoopis teistsugused hoovad kui tõelist turumajandust. Riigimajandust liigutavad müstiline poliitiline tahe ja selle osis - bürokraatia.

Nii nagu merilõvi ei ole lõvi, ei välimuselt, geneetiliselt ega olemuslikult, kuigi sisaldab sõna „lõvi“, pole riigikapitalismi puhul tegemist kapitalismiga.

Eraalgatusliku maailma erosioonist
Pilvepiir on küllalt lühikese ajaga suutnud turutoimest välja lülitada terved valdkonnad. Eraettevõtjad on välja tõrjutud lennundusest, rongindusest, praamindusest. Tasuta maakonnaliinide mänguga surutakse välja ka viimased konkurentsipõhised bussiliinid.. Nüüd oleme võtnud nõuks üürituru segi sõtkuda, sest kõrgelt-kõrgelt, Pilvepiirilt, ei paista, et meil on täiesti toimiv üüriturg. Mida veel? Jäätmekäitlusturg on nii magus ja konkurentsitihe, et selle võtaks avalik võim meeleldi üle.

Tegemist on Dr Riigi juhtimisvigade kogumiga, õigete võtetega oleks võinud need valdkonnad eraalgatusele säästa ja hoida kokku meie ühist raha. Turu imiteerimine ei ole turg, see on turulaadne toode.

Vahemäng: Mängime vutti
Kujutame ette, et turg on mänguväljak. Mängijad-turuosalised on oma esinduse ehk Pilvepiiri kaudu kehtestanud reeglid. Palgatud on reeglite järgimiseks autoriteetne arbiiter - Dr Riik. Just Dr Riik on see, kes peab jälgima, et turul/mänguväljakul kõik reeglitele vastaks: lugema punkte/väravaid, vilistama, määrama nurgalööke ja vilgutama punast kaarti. Vahva. Täpselt nagu vutis: nauditav pingutus, väärikas võit, elegantne viletöö.

Nüüd kujutage ette olukorda kui arbiiter sekkuks mängu … ühe mängijana - turuosalisena? Mitte lihtsalt mänguosalisena, vaid sellise jõuga turuosalisena, kellel on keset mängu võimalik reegleid muuta, mängijaid suvaliselt platsilt ära saata, väravate asukohta ja suurust muuta? Ei meeldiks? Valemäng? Muidugi, see pole enam see mäng. Nii ka Dr Riigi ja „riigikapitalismiga“, kui Dr Riik hakkab ise tegelema ettevõtlusega, siis pole ta enam arbiiter, vaid turuosaline.

Dr Riik pole mitte lihtsalt turuosaline, vaid konkurentiõiguse mõistes olemuslikult turguvalitsevas seisundis olev turuosaline, kelle positsioon võimaldab tal tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest. Kuid konkurentsiõiguses on turgu valitseva seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine keelatud. Kui konkurentsiõiguslikult edasi urgitseda, siis on Dr Riigil, asudes turuosalise positsiooni, ka tunnuseid mis viitavad et tal on nii eri- või ainuõigus, kui ka see, et ta omab olulist vahendit, mis teevad Dr Riigist mitte ainult turuvalitseja, vaid lausa supervalitseja. Muidugi on minupoolne konstruktsioon meelevaldne seaduse laiendus, kuna konkurentsiseadus kehtib vaid ettevõtjatele.

See mida nimetatakse segadust tekitavalt „riigikapitalismiks“ on tegelikult riigimajandus e. käsumajandus.

Probleem pole siiski tõlgendustes, vaid Dr Riigi tegevuse reaalsetest mõjudest turule. Täpselt samamoodi nagu OPEC ei ole konkurentsiõiguse mõistes kartell, sest see pole firmadevaheline, vaid riikidevaheline lepe, on selle tulemus turule otsene, määrav, sageli traumeeriv. Sama ilming on ka Dr Riigi toimel turule, kui ta on üheaegselt nii mängija, kui arbiiter. Dr Riigi osalemine turuosalisena tapab enamikul juhtudest mängu. Vabandust, turu. Tapetud turul ei saa olla mingit konkurentsi. Kui ei ole turgu ega konkurentsi, vaid üksnes riigi käsumajandus, siis see ei ole turumajandus, „kapitalismis“. See mida nimetatakse segadust tekitavalt „riigikapitalismiks“ on tegelikult riigimajandus e. käsumajandus. MOTT.

Kaksikvennad: konkurents ja demokraatia
Moodne konkurentsiõigus sai alguse 1890.a. USA-s Shermani trustidevastasest seadusest, mille lähtekohaks oli majandusliku võimu demokraatliku kontrolli eesmärk. Liigses majanduslikus võimus nähti ohtu põhiseaduslikele individuaalsetele vabadustele. Põhiseaduslike individuaalsete vabaduste kaitse on ühtlasi demokraatia kaitse.

Kuidas nimetada olukorda, kui üha uued majandusvaldkonnad lülitatakse välja turutoimest ehk seal ei toimi enam konkurentsipõhine areng? Kui turutoime asemele on asunus Dr Riik nagu Shermani akti eelne trust, kas siis on tagatud põhiseaduslikud individuaalsed vabadused? Demokraatia, mille kohta „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“( Beigbeder „17,90 E“ ).

Kaasaegse poliitika aluseks on demokraatia ja majanduse aluseks konkurents. Konkurents on demokraatia peegeldus majanduses. Me peame leidma need mehhanismid, mis aitavad meil rohkendada konkurentsi, mitte iga tõrke puhul või hetkelise poliitilise kasu lootuses, üha uusi valdkondi turutoimest välja lülitama. Mugav, aga hukatuslik. Konkurentsi edendamine on demokraatia ülim ülesanne, see on demokraatia loomulik enesekaitse.

Riigimajanduslik Dr Riik ei ole väike ja kindlasti mitte parim. Eks ole, kui vaadata asjade arengule sellisest vaatepunktist, siis saab „riigikapitalismi“ pealetung hoopis teise värvinguga. Ähvardavaga.

Kaksikvennad: riigimajandus ja bürokraatia
Kõike juhtival riigil, käsumajandusel, ei ole midagi ühist sotsiaalse õiglusega: „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“ (V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ . Alustasime sotsiaalse õigluse püüdlusest, kuid lõpetasime bürokraatia võimuga.

Konkurents pärsib riigimajanduse võimalusi, seevastu riigimajandus vajab üha rohkem kõiksugu asjapulkasid, kes mehhaaniliselt jäljendaks turutoime funktsioone. Riigimajandus ja bürokraatia on kaksikvennad. Kuidas vend riigimajandusel on võidelda vend konkurentsiga?
Parafraseerides hea indiaanlase motiivi on riigimajandusele hea konkurents, surnud konkurents.

Tapamaja nr 1: Tapa dotatsioonig
Riigikesksuse idee pole mitte ainult poliitinimeste peas keerlev mõttemudel, vaid ka bürokraatliku osise avaliku teenistuse mõtteviis. Te muidugi ei loe, sest olete normaalne inimene, kuid kui te loete näiteks mingist valdkonna arengukava seletuskirjast, et kommertstegevus häirib doteeritava teenuse korraldamist ja tingib süsteemi killustatuse, siis peaksid turumajanduse fännina ehmatusest maha kukkuma, kuid … Seda ei märgatagi.

Sõna on nii palju nihkunud, et otsesest ähvardusest turule ei tunta äragi.

Sõna on nii palju nihkunud, et otsesest ähvardusest turule ei tunta äragi. Kuid selline suhtumine Pilvepiiril pole lihtsalt eksitus, apsaks, vaid riigimajanduskeskne süsteemsus. Iga järgnev sõna sellises kavas ilmestab, et mõtteviis ise on vale. Kirjutada täie mõistuse juures, et lahenduseks „ei saa olla kommertstegevuse sunniviisiline lõpetamine“ oleks nagu pärit mingist veidrast mineviku kõverpeeglimaailmast. Uskumatu.

Selle asemel peaksid olema kirjeldatud hoovad, millisega saaks kommertstegevust suurendada, et Dr Riigi dotatsioonikoormust elik meie maksukoormust vähendada. Kui mõte on valest helistikust liikuma läinud, siis riigimajanduslik kakofoonia jätkub väites, et eelkõige peab Dr Riigi poolt pakutava teenuse kvaliteet tõusma sellisele tasemele, et tarbijad eelistaksid avalikku teenust kommertsteenusele, mis tähendab tõlkes seda, et meie ühist raha tuleb sellesse auku veelgi rohkem kühveldada. Kõik see näitab riigikeskse majanduse eelistamist. Selle asemel, et loomulikku äritegevust innustada, püütakse seda asendada Dr Riigi poolt pakutava doteeritud tootega. Parafraseerides Šveiki … ja nii nad meie turumajanduse tapsidki.

Tapamaja nr 2: Tapa regulatsiooniga
Teine riigimajanduslik turu tapmine käib läbi regulatsioonide muutuse. Pidevate, armutute, arutute ja läbi arvutamata muutuste. Muidugi on meie ettevõtjad väga paindlikud. Oleme harjunud? Kuid see, et meie oleme „harjunud“ kasvõi kissellis ujuma, ei meelita siia uusi investeeringuid.

Regulatsiooniga tapmine on kõige tõhusam tapmise vorm.

Üks eredamaid näiteid pahatahtlikust regulatsioonist on ravimikaubanduse regulatsioon. Muutustega, üks hullem kui teine, on kümme aastat püütud õigeks väänata seda, mis 25 aastat tagasi tegemata jäi. Pole õnnestunud. Järjekordse muudatuse jõustumise tähtaeg on saabumas … Järelikult läheb muutmiseks. Ilmselt. Jälle. Kismaks ka.Teisalt, mõnda seadust tehakse nii kaua, et selle vastuvõtmisel on regulatsioon juba vananenud Paberi peal on kerge lahinguid võita, elus … Muudame veel. Jälle. Kuid, investoritele ei meeldi põlev raha. See tähendab, et eraalgatust jääb vähemaks, kuid riigimajandus laieneb. Regulatsiooniga tapmine on kõige tõhusam tapmise vorm.

Tapamaja nr 3: Tapa menetlusega ehk luban, järelikult eksisteerin
Ka tiheda reeglistikuga majandusruumis on võimalik olla edukas, kui menetlus toimub mõistliku aja ja sujuvusega. Teisalt võib kõike venitada viimase „tärminini“ nagu „slow strike work“ puhul. Kas meil on streik? Kui mõelda ärevatele „rindeteadetele“ miljardiprojekti võimaliku menetlusliku aegluse kohta, siis tundub, et on küll. Pikk menetlusaeg on tüüpiline käsumajanduslik rudiment. Lubamatu.

Kui Eestisse rajatav puidu rafineerimise tehas annab lisandväärtust 4-5 korda võrreldes sellega kui puitu niisama välja vedada, siis see on koht kus Dr Riik peaks ilmutama … elutervet ahnust. Meile tuuakse raha koju kätte ja meie …

Soomes, milline ei ole just väga bürokraatiavaba, kuid teab investeeringute väärtust, sai puidurafineerimise tehas load kaheksa kuuga. Teame juba, et meie kunstipärane menetlustapp võib investorid panna vaatama hoopis Läti poole. Palju õnne Lätile, Lõuna-Eesti kaubanduskäibe kinkisime teile, olge lahked võtke ka miljardiinvesteering. Siinjuures tekkis üks kiuslik mõttepojuke. Kui mõelda, et menetlusaegade vahe meil Soomega on u 3x, kas sellest ongi tulem, et meie keskmine palk on u 3x väiksem, kui naabritel? Töö tegemiseks ei jää lihtsalt aega, kogu võhm läheb surnuks menetlemisele?. Me menetleme iga projekt surnuks … nagunii! Riigimajanduse viljad

Tapamaja nr 4: Tapa kuludega
Pilvepiir on turutoimest edukalt üha uued valdkonnad välja lülitanud, siis tähendab see potentsiaalse tulu asemel garanteeritud kulu. Kulude tuleb leida kate. Oh milline kaunis eufism maksude tõstmisele. Kellele tõstame? Esimese asjana liigub mõte muidugi aktsiiside poole. Lihtne krabada. Pakendi lisaaktsiisi juba mõeldi välja, gaasile lajatati ikka täiesti hingematvalt otsa, kuid Pilvepiir ei puhka selles rängas töös.

Tulemas on kontsernisiseste laenude 20% maksustamise plaan nn panditulumaksuga. Mõttepojuke, et Dr Riik ei võta ju midagi ära, vaid te saate selle kahe aasta pärast tagasi, kui hästi käitute, näitab, et Pilvepiir ei adu kuivõrd pingeline on olukord ettevõtluses. Iga veerandsent on käibes. Pealegi on tegemist enamikul juhul investeeringutega.

See mille reklaamlause oli, et maksustame „pahad“ põhjala pangad, tapab esmajoones omamaise ettevõtluse või … Siinkohal virvendas mul läbi mõttekene, et me pole asjast vist õigesti aru saanud. Usume sõnakasutust, kuid sõna on ju nihkes. Skeem kujuneb selliseks, et kontsernisiseselt enam laenu anda pole mõistlik, siis laenavad tütred … pankadelt. Nende kasumid.

Saite aru? Väga nutikas plaan. Sõnakasutus ka. Tegelikult mage lugu, sest see raha mida omamaised tütred saaksid emakese käest odavamalt, edendades konkurentsivõimet, jääb ära. Nuumame edasi keda vaja. Ega Dr Riikki ilma jää, iga ettevõtlusse investeeritud miljoni pealt on Dr Riigi käsutuses 200 000 eurot, ressurss nagu maast leitud. Pole paha. Kuid perspektiivis tähendab see vaid seda, et investeeringud mitte ei tule vaid lahkuvad, suurendades riigimajanduse osakaalu.

Ettevaatust, ettevõtjate pügamisel on kindlad piirid, mida ilmestab Krõlovi mõttetera huntide maksukogumisõigusest: „Valitseja armulik, eks lubanud sa ise maksu meil võtta kasukate jaoks – ees talv on pikk; see maks on väike, täitsa mööda jaksu; ei rohkem ega vähem – nõnda oli jutt – kui ühe naha annab iga utt.“ Noh olgu nõnda, pidage siis silmas, et ainult ühe, (…) ja valskust teha – mitte ilmas! Või muidu lõpp sel lool võib saada sant“ „Kes annab au ja jõu, ent mitte tarka nõu, ei head see tee ka siis, kui süda – parim pant.“ Vaat niimoodi.

Õigetpidi raha
Arusaamatu, miks Pilvepiir ei taha teha õigeid asju loomulikul teel? Me ei hakka ju kodus suppi sööma kasvatades tiritammi? Miks Pilvepiir siis teistmoodi teeb? Miks peab Pilvepiir välja mõtlema üha uusi abimeetmeid, miks me ei saa maksta õpetajatele, tervishoiutöötajatele, arstidele, korrakaitsjatele jne. mõistlikku palka? Raha ei olevat. Vale puha, kui me vaatame palju kulub sihitutele kompensatsioonimehhanismidele, siis seda on tunduvalt rohkem, kui palgatõusuks tarvis. Keerutame raha vales järjekorras, tekitab Pilvepiir probleemi ja siis Dr Riik ületab selle „kangelaslikult“? Pole vaja kangelaslikkust, tehkem õigeid asju õiget pidi.

Vaadake, on täiesti erinev, kuidas raha inimeseni jõuab, esiteks, ta saab seda täie õigusega, täiel määral, väärikalt oma väärika töö eest. Teiseks, tema sissetulek kujuneb madalast palgast (raha ei ole) + abid (raha on) ja soodustused (raha on), millest kaks viimast osist ei sõltu tema tööst vaid sõltuvad Pilvepiiri „lahkusest“.

Erinevust iseloomustab üks vana anekdoot: USA ja NSVL juhtide kohtumisel räägiti palkadest. Ameeriklane mainib, et neil saadakse keskmiselt 200 USD/nädalas, äraelamiseks läheb 100 USD. Küsimusele, mida ülejäänuga tehakse vastab jänki, et „Teevad mis tahavad“. NSVL juht mainis, et neil saadakse 100 rbl/kuus, äraelamiseks on vaja 200 rbl. Küsimusele, kuskohast ülejäänu saadakse vastati, et „Võtku kust tahavad“. „Võtku kust tahavad“ on sõltlaste ühiskond, nad ei tule enesega toime, nad sõltuvad „hüvede“ jagajatest, vastandina väärikatele vabadele inimestele, kes võivad oma palgaga „teha mida tahavad“.

Meilgi kisub riigimajanduse õitsenguga tekkima sõltlaste ühiskond.

Sõltlasühiskonna kodanikud olid muudetud alamateks, kes ootasid armuande. Sõltuti jaotajatest: ametiühing „jaotas“ vaipu, külmkappe, töökoht „jagas“ kortereid, täitevkomitee krunte. Lõpuks jaotati ka viina, soki, seebi, leiva, bensiini (ja tiku) ostu õigust. Oli kujunenud riigimajanduslik sõltlaste ühiskond. Meilgi kisub riigimajanduse õitsenguga tekkima sõltlaste ühiskond. Enam ei sõltu inimese heaolu tema töö panusest, kes teeb oma sissetulekuga mida tahab. Nüüd sõltub inimese heaolu mitte enese tahtest vaid poliitinimeste suvast (60 eurot kätte, alla 500 euro tagasi). Kuidagi õõvastav on kuulda, et õpetaja, tervishoiutöötaja jne heaolu ei sõltu nende väärikast tööst, vaid sellest kas Dr Riik või Pr Linn suvatsevad neile „eraldada“ korteri. Kas tagasi ENSV-sse? Meist kujundatakse sõltlasi, me sõltume kellegi kapriisist, hetkehuvist.

Veelgi destruktiivsem on „andmisfilosoofia“ bumerang ettevõtluse suhtes. See „annab“ vale signaali madalama palgaotsa ettevõtjatele. Sõnumi tõlge: te ei peagi moderniseerima, tõhustama ega järgmisele arenguastmele tõusma, Dr Riik sunnib mitte teid palku tõstma, vaid sunnib ühiskonda tervikuna osa teie palgakomponendist kinni maksma. Seega on Dr Riik ka osa ettevõtjaid muutnud sõltlaseks. Dr Riigist oleneb, kas ta maksab palgakomponenti lisa või mitte. Palju õnne! Kokkuvõtteks: tiritammis supi söömine pärsib nii konkurentsi kui initsiatiivi. NB! Tekitab seedehäireid. Vabandust, turuhäireid.

Uus Pilvepiiri mängureegel
Sõna on nii palju nihutatud, et me enam ei saa arugi milline on sõna tegelik tähendus. Riigikeskse mõtlemine on meis kujundanud mentaalne omaokupatsiooni. Kui meile pakutakse tobedusi nagu pandimaks, siis me ei ütle kategooriliselt ei, me hakkame otsima, kuidas rumalust „meeldivamaks“ teha, leevendada. Harjumus? Kuid mingid ilustused ei aita. Miks?

Sest Pilvepiiri uue mängu põhireegel on: +2-1=1. Avanguna tehtav ettepanek ongi planeeritult supertotrus, kui Pilvepiir sellest plaanilise tagasisammu teeb, siis tundub lihttotrus juba normaalsena. Mängu tulem: riigimajandus sai punkti. Maja võidab alati. Kuid see on riigikeskne, omaokupatsiooni nähtudega, mõtlemine. Just seepärast, et me ei laseks ennast nihutatud sõnadest petta, peame olema sõna kasutuses täpsed. Riigikapitalism on lihtsalt ilustatud nimetus käsumajandusele: „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ (J. Wwsley, Rawles „Patrioodid“)