Järjekordne Nobeli preemiate jagamise aeg on käes. Paljud asjad jälle üle mõõdetud ja läbi uuritud.Silma jäid füüsika- ja majanduspreemiad saanud teemad. Nobeli füüsikapreemia saadi Laserinterferomeetrilise Gravitatsoonilainete Observatooriumi arendamise eest.

Põhimõtteliselt tekitavad gravitatsioonilaineid kõik liikuvad kehad, kuid mõõtmiseks piisavalt tugevate lainete tekkeks peab mängus olema väga suur mass ja sündmus. Sellised on näiteks täheplahvatus, mustade aukude ühinemine jne. Ütleme, et vana asi, mille juba Einstein välja arvutas, sai lõpuks ära mõõdetud. Tore. Majanduspreemia sai R. H. Thalerle rumalate otsuste uuringu eest, mis ju ka pole uus teadmine, kuid oli teaduslikult tõestamata. „Thaler on näidanud, kuidas inimese omadused ja iseloomujooned mõjutavad süstemaatiliselt tema otsuseid ja sellega ka turgu. Täpsemalt keskendub ta oma töös piiratud ratsionaalsusele, vähesele enesekontrollile, sotsiaalsetele eelistustele ning kuidas need isikuomadused mõjutavad turgu.“ Vägev. No ega nobelistide avardatud maailmapilti saa lasta raisku minna, katsume seda kasutada igapäeva mõistmiseks.

Hinnasignaal kui südametukse
Majandusotsustes on signaalide lugemine ja enesekontroll ülimalt tähtsateks osisteks. Hinnasignaal on majanduses üks imeline asi, see on nagu südametukse, andes teada nii heast tervisest kui ka ülekoormusest, rütmihäiretest, koormustaluvusest. Loomulikul turul on hinnasignaal tohutu infopank, reguleeritud turul, kui monotoonne metronoom – „tik-tak“. Kui hinnasignaali ei ole, südametukset pole, siis ... Mingiks ajaks võib hinnasignaali (loe konkurentsi) ja südametukset imiteerida keerukate kompenseerivate (doteerivate) süsteemidaga, kuid tulemus on ikka sama. Metronoom, see pole südametukse.

Meil peaks olema meeles hiljutine sotsialismiehitamise eksperiment. Mõelge, miks see täielikult põrus? Selles süsteemis puudus konkurentsi elustav säde ja hinnasignaal. Minu ülemus, tore, kuid eluvõõras inimene, esitas mulle korduvalt ehmatamapanevaid küsimusi a`la kas meil tõesti pole poes müügil suitsuvorsti (keeduvorstigi polnud). Ükskord suutis ta mind ehmatada küsimusega, kas meil poes ikka on piisavalt suitsuangerjat. Püha müristus, suitsuangerjat? See oli iga pidulaua püha graal, sest seda sai ainult suure tutvusega. Miks? Sest selle hind oli vale. Muidugi ei teadnud minu ülemus sellest midagi, sest ta sõidutati Võidu väljakult Toompeale (u 450 m) ja (u 89 m) autoga Lossi lõunale. Tal polnud kokkupuudet tegeliku eluga ega hinnasignaaliga

Signaalitus
Meil, kes me hindu „tegime“, oli seevastu väga hea ülevaade kogu signaalitusest. Signaalituse kasvust signaliseeris perioodiline hulgihindade reform st. et tootmisest tulnud kaupade hinnad olid kordades kõrgemad, kui jae- ehk poehinnad. Iga järgneva „reformiga“ muutus hinnasignaal ikka nõrgemaks nagu kosmosekaugusse suunduv NASA satelliit. Kaupade hinnad ei põhinenud enam nende väärtusel, vaid poliitilisel tahtel. Kogu riik muutus tohutuks ümberjagamismehhanismiks. Tulemus? Toodeti kahte kaupa: defitsiiti ja raiskamist. Üksteisele järgnevad valed majanduspoliitiline otsused lõikasid läbi niigi vaevalt tuksuva sotsmajanduse kägiveeni. Kõik. Lõpp. Signaal oli kadunud algas rabelemine, kaos. Ilmselt peaks see majanduse kollaps, mille keskmes oli konkurentsi ja hinnasignaali eiramine olema õppetunniks kõigile õppimisvõimelistele majandus- ja poliitinimestele. Õhuvõnkeline poliitloba ei asenda hinnasignaali. Igat jama ei tasu korrata. Vaid turul, vabalt kaubeldes on hinnasignaal ehe. Tänapäeval ei kurda keegi, et poes pole suitsuvorsti. On, sest hind on õige.

Dr Riigilt tellitud juhtimisteenus ei ole mingi sõrmkübaratrikk, vaid kodanikena ostame valimistel ju teenust – juhtimisteenust.

Eesmärk: Ühine kasu
Tundub nagu oleksime selle õppetunni unustanud Oleme üle võtmas keerulis-kulukat ümberjagamise suunda. Nimetame doteeritavaid tooteid edulugudeks. Need ei ole edulood, pigem sõrmkübaratrikk. Kuid Dr Riigilt tellitud juhtimisteenus ei ole mingi sõrmkübaratrikk, vaid kodanikena ostame valimistel ju teenust – juhtimisteenust. Ei mingit „valitsemist“, ei mingeid „armuande“ vaid tõhusat teenust. Ühise kasu teenust.

Me oleme otsustanud ühiselt, et me paneme rahad kokku ja tellime osasid teenuseid Dr Riigilt (või KOV-lt). Ostame ühiselt turvateenust, päästeteenust, tervishoiuteenust, haridusteenust jne. Oma olemuselt võiks igaüks meist palgata selle teenuse eraldi turult kas palgasõduritelt, kohalikult gängilt või külaposijalt, kuid me oleme otsustanud, et osa teenuseid on meil kindlam, kasulikum ja jätkusuutlikum osta just niimoodi nagu me praegu teeme. Ühiselt. Me teeme seda ühiselt vaid põhjusel, et see on meile kasulik. See on ju kogu ühistegevuse alus – ühine kasu. Ehk kui me kõik ühiselt ei finantseeriks Sisekaitsekonservatooriumi tegevust, peaksime igaüks eraldi finantseerima Isekaitsekonservatooriumit. Seega avalik teenindus ei ole mitte mingi omaette seisev müstiline nähtus vaid ainult meie huvide kaitsja ja tahte elluviija, teenuse osutaja.

Tilkadest ookean
Päriselus oskab enamik meist oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame, millal ja missuguse auto või telefoni me osta saame. Kuid riigi majanduse planeerimisel tabab meid mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Miks? Poliitinimesed, kes pole enne „suurt raha“ näinud, on ühtäkki kui mõõtmatu ookeani veerde sattunud. Tundub, et vett, vabandust raha, on lõpmatult palju. Üle 10 miljardi euro. Seda võib hakata lõdva käega jagama.

Kuid pole oskust „suure rahaga“ toimetada. Kui me „suurt raha“ ei oska hinnata, lammutame siis mittehoomatava „rahaookeani“ arusaadavateks tilkadeks. Korteriühistus panevad kõik oma isiklikku raha „ühise raha hunnikusse”, olenemata sellest, kas ta elab I või X korrusel. Sest vaadake, X korruse elanikul pole sooja ega külma sellest, kas esimese korruse all olevat keldrit soojustatakse või mitte, täpselt samuti nagu I korruse inimest ei huvita, kas lift töötab, kuid pannes oma isiklikku raha ühisesse hunnikusse on kõik valvsad selles osas, et ühine raha saaks tõhusalt kasutatud.
Ilmselt ei läheks läbi ettepanekud katta lift kuldplaatidega või asendada kiirtrammiga. Absurd? Muidugi.

Dr. Riigi tasandil jääb küll mulje, et teeme otsuseid, mis on veel kraadi võrra absurdsemad. Ilusad, aga ikkagi absurdsed. Milles siis asi? Arvan, et asi on rahanumbrite hoomamatuses. See, mis dr. Riigi tasandil tundub võõras ja hoomamatu, on korterühistu ühise raha kasutamisel täiest hoomatav: minu rahast läks 20 eurot katusetöödeks ja 20 senti torutöödeks. Aga miks 20 eurot, mitte 18 eurot? Seega lihtsalt kontroll ühise raha üle on nii tugev ja numbrid nii hoomatavad, et mõttetud ulmeprojektid ei lähe läbi. Nii samuti peaks olema ka Dr Riigi tasandil. Seda raha tuleb kasutada mõistetavalt.

Mõistetavusest
Kui riigieelarve rida näitab, et projekt maksab 200 miljonit eurot, siis see ei ütle meile mitte midagi. Ei kõneta meid.

Järgmise aasta riigieelarvega läheb väljajagamisele üle 10 miljardi euro. Kuid see ei lähe niisama väljajagamisele, see summa settib kellegi tuludesse.

Ühel mõttetalgul tehti päris huvitav ettepanek, et inimene võiks maksuhaldurilt saada deklareerimisel teate, et „Lugupeetav, Teie maksulaekumistest on läinud 26 eurot haridusele, 23 eurot päästevõimekusele, 18 eurot teedeehitusele jne.” Sellisel juhul tekib inimesel ka vahetu seos oma panuse, teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi suhtes. Siis vaatame elule võib-olla hoopis teise pilguga, et uskumatult toredad on need õpetajad, kes kantseldavad meie lapsi meie isikliku panuse 20 euro eest aastas. Või milline õigus on mul lõugu laiutada, kui minu osalus päästeteenistuse korraldamisse aastas on võrdne kahe pätsi leiva hinnaga? Esmapilgul võib selline teavitus tunduda küll tarbetu, võib olla isegi segav, kuid kui siduda see meie korteriühistu näitega, siis on selge, et kodanikul tekib just niimoodi vahetu side tema poolt makstud ühise raha ja selle kasutamise tõhususe ja otstarbekuse vahele. Ärgem siis häbenegem oma inimestele, esitamast kasutusaruannet.

Sina ei pea mitte ainult leivast elama …
Kuid majanduses on alati kaks poolt: kulupool ja tulupool. Järgmise aasta riigieelarvega läheb väljajagamisele üle 10 miljardi euro. Kuid see ei lähe niisama väljajagamisele, see summa settib kellegi tuludesse. Te ei ole rahaookeanile sellise nurga alt vaadanud? Kuid peaks, sest need eurod mis ühest küljest on Dr Riigi (meie) kulud, mida makstakse välja läbi toetuste, investeeringute ja dotatsioonide on paljudel juhtudel üksikisiku tulukomponent. Praegu kujuneva hinnasignaalikauge põhjaga majanduse puhul oleks see eriti tähtis. Vaadake, kui me saame midagi „tasuta“ või „odavamalt“, siis see ei tähenda, et see ühiskonnale midagi ei maksa. Maksab küll, järgmisel aastal 10 miljardit eurot.

Sina võid priskelt ära elada dotatsioonidest
Vaatame paaril näitel palju tõstab teie tulu „tasuta“. Ümberjagamine pole lihtsalt ümberjagamine, vaid sellest moodustub osade inimeste tulu. Näiteks Dr Riik on teatanud: „Tasuta ühistransport maakonnaliinidel aitab vähendada maal elamisega seotud kulusid“. Hm, mida see tähendab? Näiteks, kui te iga päev peate sõitma tööle ja tagasi maksma pileti eest 2x3 eurot, siis maksab see teile 120 eurot/kuus. Palju? Päris kopsakas summa, kuid te ei oska hinnata (te isegi ei märka), et ühiskond kingib igal kuul teile isiklikult 240 eurot. Te ei saanud aru? Lihtne, keskeltläbi moodustab avalike transpordiliinide (ATL)piletihind 30% sõidu maksumusest, seega teie sõidu maksumus oleks pidanud olema 360 eurot/kuus, kuid kuna ühiskond maksab teie eest osa sõidust, siis on eurot EUR/kuus teie puhas sissetulek, mille võite kulutada millegi muule.

Kui järgmisel aasta käivitub tasuta regionaalne bussiveo projekt (TÜT), siis saate juba 360 eurot/kuus puhtalt kätte. Tore, eks ole? Ah te pole märganud, sest see on tasuta? Kuid ühiskonna jaoks ei ole see tasuta, ühiskond maksab selle eest üle 65 miljoni euro järgmisel aastal. See, et saadakse doteeritud transporditeenust, üüriteenust, maja renoveerimise teenust jne. on kõik selline teenus, mis hoiab üksikisiku kulusid kokku, sellest moodustubki tema lisatulu.

Sama on ka hariduse, tervishoiu jm., me ei tea palju meile osutatud „tasuta“ teenus tegelikult maksab. Kui oleks võimalik võrrelda nii kulu, kui tulu poolt, siis on igaühel selge, kas ta on netomaksja või netosaaja. Eri saajate ring võib olla väga erinev. Kui elades Tagaveere külas ja te pääsete liikvele vaid autoga, siis olenemata kõlavatest loosungitest, teie „palgalisa“ ei saa, olete netomaksja. Teid TÜT ei puuduta. Kõik kes ATL liine ei kasuta on netomaksjad. Korteriühistu liikmed, kes saavad renoveerimistoetust on samuti saanud lisatulu, sest muidu oleksid nad pidanud investeerimiseks tegema isikliku väljamineku. Nüüd on Dr Riik tõstnud ühistu liikmete sissetulekut renoveerimistoetuse võrra.

Meil ei peegeldu paljud kulud ja tulud meie igapäevases sissetulekus, alates sotsmaksust kuni bussipiletini. Kuni see ei peegeldu meie tulude-kulude bilansis, kuni me mõtleme, et see on tasuta, niikaua ei oska me kuulata ka hinnasignaale ega teha õigeid valikuid. Me püüame sotsiaalsüsteemidega abistada inimesi, kuid selle asemel tsementeerime majanduse arengupeetust. Peaksime panustama kõrgtehnoloogiliste töökohtade loomisse. Kõrgtehnoloogiline töökoht ise loob 5-6 mittekõrgtehnoloogilist töökohta. Miks peaks siis Dr Riik pingutama nende töökohtade turvamisega, kui tipupoole ettevõtjad loomulikul viisil ise need töökohad looksid. Turg nõuaks. Ilmselt poleks kõrgtehnoloogia poolt loodud järelturu töökohad sellised kohad, kus peaks töötaja peaks tööle sõiduks bussiraha küsima.

Musta augu võngetest
Oleme rallimaailmas jälle tegijad. Pean silmas autorallit, kuid tundub, et ka majandusralli on hoo sisse saanud. Maksuralli, palgaralli tekitavad inflatsiooniralli. Üksikud analüütikud juba hoiatavad, et „ralli“ pidurdab majandust, moodustades lõpuks majandusliku musta augu. Poliitinimesed seda ei usu, sest mustade aukude põrkumine ja sellest tulenevad gravitatsioonivõnked toimuvad nii kaugel (valimistest), et isegi valguskiirusel liikudes võtab see omajagu aega. Viimaste aktsiismustade aukude põrkumise mõju pole veel kohale jõudnud, kuid tormame juba uue poole. Mida see TÜT ikka muud on kui must auk. Ei paista välja, kuid energiat neelab meeletult.

Pean tunnistama, et olen veidi kimbatuses. Mulle meeldib Dr Riigi sihiseadmine: "Meie eesmärk on tagada inimestele üle kogu Eesti paremad ühendused ja liikumisvõimalused ning seda nii maal kui ka linnas.“ Selle kohani on kõik õige, kuid siis tulebki must auk, millega ma mitte kuidagi ei saa nõustuda :“ Seetõttu olemegi 2018. aasta juulist üle minemas tasuta maakonnasisese bussiliikluse süsteemile," Oeh, raha jagamine ei paranda ühendusi ei maal ei linnas, ühendusi parandavad parem liinivõrk, logistika ja nutikad lahendused. TÜT jääb sama ebaatraktiivseks nagu praegune osaliselt doteeritud ühistransport (ÜT), on vaid kallim.

Valel ajal, valest kohast, valesse kohta minevad bussid ei rohkenda ühistranspordi kasutajate arvu. Tuleb leida nutikaid mehhanisme, et suurendada huvi ÜT vastu. Huvi tekib vaid siis, kui teenus on piisavalt hea. Pidev odavpakkumise hullus tuleb millalgi ümber hinnatama. Mis meil sellest säästuteenusest kasu on kui reisijate arv väheneb. Iga loobuja on samm ühistranspordi allakäigutrepil.

Kokkupõrke mõjude mõõtmisest
Kui me ei mõista hinnasignaali ja peame rümba kõrval tiksuvat metronoomi südametukseks, siis on lihtne teha valesid otsuseid. Nii võimegi lugeda Dr Riigi entusiastlikku arvamust, et „ Ühistranspordi suurenev dotatsioon aitab meil säilitada ka üha suureneva nõudluse juures jätkuvalt head transpordiühendused ja teenuste kõrge kvaliteedi.“. Üha suurenev nõudlus (?) ei ole seotud tegeliku nõudlusega vaid sellega et teenus ei ole õigesti hinnastatud. See on nagu nõukaaegne nõudlus suitsuangerjale.

Dotatsiooni lisamine tähendab vaid seda, et signaal kaugeneb tegelikkusest. Muide, kas keegi on arvutanud palju must auk maksab? Esiteks lisandub meie ühise raha kulutamine umbes12-13 miljonit eurot aastas (mõni arvab, et vaja on 18 miljonit), kuid see on vaid väike osa ühiskonna kuludest. ÜT on üks terviklik liinivõrk, selle ühe osa muutmine toob kohe kaasa koormuse muutumise teises võrgu osas. Maakonnaliinid eraldivõetuna maksavad u 13 miljonit eurot, kuid kuna need lähevad tänagi valel ajal valest kohast valesse kohta, siis kasutab märkimisväärne arv inimesi reisimiseks turupõhiselt toimivaid kaugliinide vahepeatusi.

Teadjad inimesed on välja arvutanud, et sobivate maakonnaliini ühenduste puudumise, mugavuse või muudel kaalutlustel kasutab täna maakonnasiseseks liikumiseks kaugbussiliine miljon sõitjat aastas (arvestuslik piletitulu 2-3 miljonit eurot). TÜT tekitab kaks probleemi. Esiteks need, keda seni ei rahuldanud olemasolev ATL liinivõrk, jäävad endiselt sõitma oma raha eest (täismahus). See tähendab, et Dr Riik hakkab TÜT pakkuma lähtuvalt sellest, kas te läheb tööle kl 8.00-ks või 11.30-ks? Hm, veider jaotus. Kindlasti tekib surve (järgmistel valimistel) ka neile kompenseerida „saamata tulu“. Seega lisaarve paar „milli“ meile kõigile?

Samas on võimalik, et inimesed hakkavad sõitma 3-4 tunid varem tööle oma kulude vähendamiseks. Sellisel juhul lainetab musta augu võnge, tabades turupõhiseid vedajaid, sest nemad jäävad osast piletitulust ilma. Kui tulud langevad, siis tuleb ilmselt hinda tõsta või liinid sulgeda, mis tähendab, et need tuleb asendada ATL liinidega. Meie ühise rahaga. Mitu „milli“? Kuid nii nagu reklaamlause ütleb: „Ja see pole veel kõik, lisaks …“

… lisaks te ei saa…
Maakondlikke ATL vedusid tehakse ka rongidega. Puht hüpoteetiliselt, kas Tapa-Tammsalu või Jõhvi-Narva on maakonnaliinid või …Kui need on maakonnaliinid, siis peaksid need tasavõrdsuse põhimõttest olema tasuta nagu bussidki. Tekitades TÜT-i vaid busside ATL liinidel, tabab rongindust just seesama tsunaami, mis bussinduse kaugliiklust, TÜT sööb osa reisijaid ära, koos sellest tuleneva tuluga.

Raudruunlastel on Tallinna TÜT näite veel värske - reisijamäärad langesid, kuni jõuti kokkuleppele linnavõimudega. See viib mõttele, et seekord püütakse jõuda Dr Riigiga kokkuleppele TÜT juurutamiseks ronginduses, mis omakorda paneb topelt ebavõrdsesse olukorda busside kaugliinid ja nende reisijad. Tundub, et see segadik toob riigikassale tuntavat lisakoormust. Tegemist on meeletult kallis sotsiaalabi programmiga. Tundub, et niisuguste nüketega saame varsti kogu turupõhisest ÜTst lahti, kujundada selle riiklikuks. Sotsialismi võit?

Vahepala: Tallinna TÜT
Nüüd võib mõni õhata, aga Tallinna TÜT toimib ju. Toimib, isegi kiita võiks, kuid Tallinna TÜT on erand. Tegemist polnud niivõrd ühistranspordi elavdamise kui maksubaasi laiendamise projektiga. ( „Otsustasime teha Tallinnas registreeritud elanikele tasuta ühistranspordi ja hüppeliselt saime 2013. aastal juurde 22 000 uut elanikku, see on ligi 5% kasv, mis suurendas linna eelarvet tulumaksude arvelt 14 miljoni euro võrra. Ning sarnane kasv jätkub igal aastal 3000-4000 elaniku võrra.," (21.11.15 Pealinn)). Niisiis väga edukas maksubaasi laiendamise projekt, kuid väga isekas, sest väikevallad jäid veel vaesemaks. ÜT osas ilmselt ebaõnnestuti, sest uuringust „Elanike rahulolu Tallinna linna avalike teenustega 2016", siis on ühistranspordi kasutajate hulk vähenenud 2013. a 62%-lt 2016 a 47%-le ( autokasutajate arv kasvas 7%.).

Üldist rahvastikustruktuuri arengut ja maksubaasi arvestades, siis võiks põhimõtteliselt olla mingi võimalus TÜT käitamiseks vaid Tallinnal ja Tartul. Võib-olla ka Suur-Pärnul, kui suvituspealinnal, kuid üleriigiliselt on see ülejõukäiv. Konkurentsisädet ja hinnasignaali pole.
Suuri asju tehes võiks alustada väikestest.

Tõsiasi on selles, et me peame mõtestama ringi oma majandusmudeli sh ühistranspordi mudeli. Püüame teha suuri asju, kuid siinsamas pealinna veeres pole me saanud ühistransporti toimima. Elate näiteks Harkujärve külas. Millised on teie võimalused kasutada ühistransporti? No umbes samasugused nagu Alutaguse metsades. Harkujärve kandis on vaid üks liin, seegi 1-2x tunnis puhkepäeviti üle 2 tunni ja 22.35 tuttu. Nii, et valikud on nigelad, kuid … Kuid te ei arva iialgi ära, kuhu see üksik preeriabuss suundub. Laagrisse! Läbi Õismäe.

Nii, et otseühendust järvetagustel linnaga polegi. Nüüd pange ennast järvetaguste kingadesse. Panite? Mida te valite? ÜT 1x tunnis Laagrisse? Või otsustate auto kasuks? No näete, me oleme inimeste otsustamise teinud lihtsaks, nad otsustavad auto kasuks. Ja seda kohe pealinna piiri taga. Kui me teeme kaks peatust linnapiirist väljas „tasutaks“, siis mitu inimest lisandub? Täpselt null, sest järvetagused pole tallinlased ja neile tasuta linnaliiklus ei laiene. Pole valimispiirkond nagu öeldakse. See on vaid väike näide, kuidas ei tohiks ühistransporti korraldada. See „lahendamatu“ probleem on kohe pealinna veeres, kuid kogu maa on täis selliseid nominaalseid liine, mis ei oma reaalset väärtust. Ma ei väsi kordamast ka seda Virumaa vallakeskuse paradoksi, et neil sõidavad vallakeskusest maakonnalinna viis erinevat vedajat, kuid Rakverre sõidetakse autoga. Vaadake, esmatähtis on üles ehitada tõhus, reaalset vajadust kattev liinivõrk, siis pääsevad inimesed liikuma. Kogu majandusvaldkonna kuulutamine sotsiaalabisektoriks on vale tee.

Maailmapilti luues
Mingi ajaloo vingerpussi tulemusel ei püüagi me enam edukust luua. Dr Riik visualiseerib ja rahastab meie arengut kui pidevat ebaõnnestumiste rada: Oh, vaesekesed te ei saa enam töölegi sõita, tsementeerime seda dotatsioonikasvuga, oh inimesed on nii väetid, et ei saa endale üürikorterit lubada, uputame sinna kümneid miljoneid jne.

Niimoodi luuakse iga päev kuvandit meist kui ebaõnnestujatest. Enamgi veel, meile räägitakse, et me olemegi sellised töllud, kes ei suudagi rohkemat ja … Ja osa meist ongi hakanud seda uskuma. Leidnud põhjuse rahulduda piskuga. Elada dotatsioonituludest. Kuid see on vale visioon. Niimoodi kogunevad sajad miljonid meie minapildi mahasurumiseks, meie enesehaletsuslikkuse toitmiseks. Mis mäng see on? Me ei ole väetid, meil on väge ja võimu, kuskilt on meelde jäänud, et kui inimeses olev energia lahti arutada, siis on see võrdne 20 termotuuma laenguga.

Kasutame seda. Dr riik peab paigutama need meie miljonid kui seemneraha positiivse majanduskeskkonna loomisse, mis aitaks igaühel meil saavutada edu. Maailmapilt peab olema õige. Just see on juhtimisteenus, mida me vajame.