Su nägu kõlab ... poliitiliselt?

Kuigi mõne arvates on riik pandud enne järjekordset valimiskastipäeva pausile, teiste arvates jõuluootusele, siis see paus on väga tinglik. Lausa petlik. Aastalõpus on ju olnud mitmeid huvitavaid ja ka põhimõttelisi majandusotsuseid, kuid jäänud justkui märkamatuks. Vastu sai võetud pihustusriigieelarve, mille kohta öeldi, et see on läbi aegade suurim. See, et määratlus „suurim" on nagu öeldakse vana uudis, uus uudis oli see, et sellest „saavad inimesed tagasi" enam kui kunagi varem. Vaat kus lops. Siinkohal kukkus mu (majandus)maailm tükkideks, kas siis varem on olnud niimoodi, et inimesed polegi oma maksudest midagi tagasi saanud? On vähem tagasi saanud? Kuhu meie ülejäänud ühine raha siis nõristati, kui see ei läinud üldiste teenuste tegemiseks? Me ju olemegi kogunud makse, et oma ühist eluolu edendada, et see kogutud raha annaks meile kõigile hästi paigutatuna tulu. Tuleks tulemuslikult tagasi.

Siinkohal ilmnebki uutes, lahedamates tingimustes Dr Riigi maailmanägemuse muutus, meie ühist raha ei kasutata mitte meie elu arendamiseks, vaid kui vastastikuse abistamise kassat, kuid ilma vastastikuseta vaid vastalisusega. Meil ei ehita Pilvepiir enam edenemismajandust vaid (laiali)jagamismajandust. Samasse (laiali)jagamismajanduse ritta sobib hästi ka märkamatult uueks loodud pensioniarvestamise valem. Ei teagi kas mõiste „valem" (st mitteõigem?) tuleneb sellest et see on veel mõttetum kui eelmine arvutuskäik?

Mõne arvates on valem nii vale, et nimetab seda jälgede segamiseks hellitavalt isegi pensionikogumise reformiks. Kuigi kogumine on võib-olla uue regulatsiooni puhul ilmne liialdus. Tegemist on pelgalt ümberjagamisega, ütleme täiendava tulumaksuga, nendele kes teevad/teenivad rohkem. Kuid me oleme kõigist nendest tühi ja head tegemise juttudest ning pidevast ümberjagamise ümberjagamisest nii tüdinenud, et isegi ei märka seda, oleme muutunud tegude ümbernimetamise virr-varris tuimaks. Tuimus võtab maad sel ajal kui poliitinimesed õhetavpõsil seletavad kui õiglane uus valem on. Eh, ega me päris protestivaimuta ka pole, sel ajal kui prantslased paari aktsiisiprotsendi tõusu ja edureformide taustal oma rahulolematust selgelt välja näitavad, läheme meie ... Lätti. Asi seegi.

Hoogustunud ümbernimetamine

Halvem on tendents, et meil on hoogustunud asjade/tegevuste ümbernimetamine. Dr Riik nimetab sinise ämbri ümber punaseks saapaks ja pikapeale hakkavadki inimesed kasutama sinisest ämbrist rääkides sõnapaari punane saabas. Te pole märganud? No näiteks vasakpoolsed on hakanud ennast millegipärast nimetama liberaalideks ja pensioni ühtedelt äravõtmist ja teistele andmist nimetatakse paindlikuks pensionisüsteemiks.

Kui seitungid juba aasta algusest kirjutavad, et tänu uuest aastast kehtima hakkavale maksusüsteemile lähevad dividendid paljudele, ilmselt enamikule investoritele, topeltmaksustamisele ja ka hoiustamisega toimub sama efekt, siis Dr Riik toonitab, et „juriidiliselt võttes" (mida iganes selline võtmine ka tähendaks) ei ole korrektne rääkida topeltmaksustamisest, siis praktiliselt võttes on tegemist just sellega.

Kui idanaaber 20 a tagasi kaotas meile tollisoodustused, siis said poliitinimesed küll aru, et maksta tuleb topelt. Nüüd ... Ümber nimetada topeltmaksustamist „juriidiliseks võtmiseks", maksutõusu „palveks edukamatel panustada natuke rohkem", pensionide ümberjagamist „paindlikkuseks", katuserahasid „sihtotstarbeliseks avitamiseks" ei muuda nende tegude olemust ega tagajärgi.

Milliseid tagajärgi? Ilusate nimede andmine ei päästa meid selle eest, et tegemist on meie ühise raha ebasihipärase kasutamisega ja sellest tulenevalt meie tegeliku kasvupotentsiaali pidurdamisega. Me ravime oma majandust valest otsast, me peame seda ühisraha paigutama nii, et tekkiks keskkond, mille tulemusel meil arenevad valdkonnad, kus tootlikkus ei ole ELi keskmisest mitte 60+% vaid 120%, et meil tekiks majandussektorid, millised olekski võimelised maksma palka nagu Põhjamaades, ehk 3x rohkem, sest tootlikkus on sedavõrd kõrgem.

Vaadake, kui panna kasvama ubinapuu, siis on võimalik mõnede aastate pärast saada ka saaki kõige sellest järgnevaga, kuid kui külvata karuputke (eriti seda Sasnovski oma), siis ubinaid ei saa, kuid tohutu mittesöödava tõrje- ja ümberjagamisevõimekuse küll. Tundub, et Pilvepiiril seda lihtsat nippi ei aduta, kui seal rikutakse järjekindlalt eneste poolt vastu võetud seadust, mis näeb ette avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringuid 1% sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Vaid 1%? Kuid meil püütakse neidki minimalistlikke elutähtsaid arenguid täita õpetaja laurilikult, vaid poole ulatuses. Mannetu. Kui me paneksime oma ühisraha arengusse, siis ei peaks me muretsema ka paljude „tasuta" asjade juurutamise pärast, meie teiega jõuaksime ise oma palgaraha kaudu väljendada oma tänu ja poolehoidu nendele ettevõtjatele kelle teenus meile meeldib, arendada konkurentsi ja uusi teenuseid. Isegi madalama otsa pensionite pärast ei peaks poliitinimesed muretsema, inimesed saavad ise hakkama. Kahjuks on suurel osal poliitmaailmast mõte kinni jooksnud jagamisfaasi. Ka uueks Pilvepiiri valimiseks minnakse välja põhiliselt ümberjagamise , mitte loomise ja rohkendamise ettepanekutega.

Miks aju poliitvalimisi tähtsaks ei pea?

Kuigi poliitinimesed (ja poliittehnoloogid) püüavad meile teiega igal võimalikul moel tekitada oma pidukonnale valimiseelist, siis ilmneb tulemusi vaadates huvitav paradoks. Milline? Me valime, kuid ei vali. Kas me osaleme Pilvepiiri valimistes? Kas valite ka? Mõttega? Kogu oma ajupotentsiaali kasutades? Nii ja naa. Nimelt tarbib aju keha energiast 20%, moodustades täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Sellel on oma selge põhjus, organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.

Tundub nii, et aju kasutab energiat vaid elutähtsateks vajadusteks, millised on välja kujunenud tuhandete aastate vältel. Kuid kas pole aju suutnud kohaneda kiirete muudatustega ühiskonnas või ei pea ta Pilvepiiri valimisi tähtsaks, aga poliitvalimistes ta eriti ei osale. Te ei saanud aru? Kui valimistel käib Pilvepiiri valimistel 60+%, KOV-de puhul 50+% ja Europarlamendi puhul 30-40% hääleõiguslikest valijatest, siis ei pea umbes pooled Eesti ajud valimisõiguse realiseerimist elutähtsa vajaduseks. Pool Eestimaa mõistusest puhkab valimiskastipäeval, ... et valimistevahelisel ajal kurjalt iriseda?

Kui me usuksime poliitinimesi, massimeedikuid ja politolooge, kelle väitel valimistulemused määrab kas raha, mida kulutatakse pidukonna reklaamimiseks või tuntud näod (ehk koomiksid), siis on olukord veelgi hullem - valimisperioodil ilmselt puhkerežiimil 90% kohalikust ajupotentsiaalist. Järelejäänud 10% on raskustes, keda valida, sest ... valimisplatvormid on taktikalised, mitte strateegilised. Maailmavaated? Debatid? Arutelud? Mis need veel on? Arutelusid ja analüüse ei ole, on vaid ülekarjumine.

Su nägu kõlab ... poliitiliselt?

Nüüd siis uutest „tuntud nägudest" poliitikas. Just lõppenud telesõu „Su nägu kõlab tuttavalt" oli väga vahva ja meeleolukas. Parodeeriti, imiteeriti, naerutati, oldi mingi aeg kellegi teise nahas, kas siis tõsimeeli või lustides. Kõigil oli lõbus. Vahel ka piinlik. Igatahes mõnus värskendab heatuju sõõm. Samas turgatas pähe, et alati ei kõla kellegi tuntud inimese nägu tuttavalt mitte ainult huumorisaates, vaid inimlikku ihalust meelelahutuse järgi või olla vahel keegi teine, kasutatakse ära poliitmaailma peibutava kärbsepaberina. Viimase aja poliitkonkurents ei ole enam mitte niivõrd ideede/vaadete konkurents kuivõrd vastvärvatud tuntud nägude paraad. Mängu ilu on selles, et need näod ei pea isegi midagi rohkemat ütlema, kui et „Ma tahan anda oma panust ....". Millist, jääb igaühe fantaasia küsimuseks. Nemad ei pea konkurentide kohta põlglik-halvustavaid repliike pilduma, midagi tarka riigiehituslikku ka mitte. Ssellega „nägude" kasutegur suuresti lõppebki, kuna tuntud nägusid loodavad tegelikud poliittehnoloogid ära kasutada vaid oma näotuse parandamiseks, ilustamiseks, nagu tingreklaamiühikuid. Siis vast olekski mõistlik nimetada neid värvatud „tuntud nägusid" edaspidi tingnägudeks. On asjakohasem ja peegeldab paremini asjade olemust.

Naabri Almat oodates

Äsja oli kahe peavoolu pidukonna valimisprogrammi ja kandidaatide kinnitamine. Seitungid olid täis poliitnägude promomist, kuid programmist, eriti majandusprogrammist, ei räägitud midagi. Ilmselt ei ületanud uudiskünnist.

Seitungid olid täis poliitnägude promomist, kuid programmist, eriti majandusprogrammist, ei räägitud midagi.

Kuid sellest ei ole niipalju aega tagasi, kui poliitinimesed rääkisid, et tähtsad pole mitte niivõrd kandidaadid, vaid pidukonna programm, maailmavaateline platvorm. Valige meie platvorm!. Nüüd meil enam ilmavaatest suurt ei räägita ega seda ju eriti polegi. Kui uskuda poliitjutusaateid, siis tänapäeval tehakse järeldusi erakondade edukuse kohta selle järgi, kui palju on nad suutnud oma nimekirjadesse liita „tuntud nägusid". Kuigi need küsitlused on „veits" eksitavad, sest kui minult küsitaks kas ma tahan sõita Rio karnevalile, siis vastan ma kindlalt „Jah!", kuid see on minu unistus, mitte tegelik soov.

Kui nüüd ettevõtjad hakkavad minu vastuse peale lennuliini ülesse ehitama või turismifirmat looma, siis on nad hädas, sest klienti tegelikult pole. Loeb vaid see kes su poodi õigel ajal ostma tuleb või valimiskastipäeval virge on. Kasum luuakse tegelike ostjate/valijate järgi.

Mis aga veelgi segadust tekitavam, me oleme inimesed, sotsiaalsed olendid, ja pelgame vahel ümbritsevate üldlevinud arusaamade vastu minna. Me kohaneme. Vähemalt sõnateatri tasandil. Kui kellelegi meeldib tegelikult telkida Nuustakul ja osta kohalikust poest õhtugrilliks vorsti, siis ei pruugi ta seda „küsitleja" juuresolekul tunnistada vaid ütlebki et Rio karneval oleks väga vahva valik. Nii ka valimiskasti päeval saame me teada, kes on Rio usku ja kes tegelikult salatelkijad.

Hoides poliitturul kõrva vastu maad usun, et salatelkijatest tõuseb sel korral suur üllatus. Tingnäod ongi nagu Rio unistus, kiidetakse palju, kuid valitakse vähe. Tingnäod võib olla muidugi vana hea poliittehnoloogiline nipp nende püüdmiseks, kes poliitelu igapäevaselt ei jälgi ja pidukonna platvormi uurida ei viitsi. Midagi pole teha, aega napib meil teiega niigi, mille tulemusel kipume kõikjal kiirustama ja lihtsustama, et elutempos püsida. Nii ka poliitvalimistes, vaatame plakatit ja mõtleme, et näe päris tore lauluinimene (suusa sahisedes tasa sõuab, reisile jõuab), valime õige tema lauluoskuse järgi. Või peaks valima hoopis papa Arnu, ta on ka sümpaatne tegelane seriaalist „Õnnelikud päevad allpool pilvi. Ja kogu aeg on niisugune tunne et midagi või kedagi oleks kandidaatide reas justkui puudu, kõik seriaalitegelased pole ühtsesse tubateatrisse „NR 101" veel kogunenud. Vaatame ja ootame põnevusega, millal ometi naabri Alma kohale jõuab. Kui te selle piirini olete jõudnud, siis on selge, et teie aju on puhke-, mitte valikurežiimis.

Poliitika kui Rootsi laud või ...?

Ainsad kellelt veel küsitakse, milline on nende maailmavaade, on uustulnukad nagu „E 200", kellelt „pommiti" pool aastat milline on nende maailmavaade, kas parem või pahempoolne? Miks neid pinniti? Ei tea, samal ajal kui kogenud poliitloomad eputasid, et nad kindlasti kandideerivad, kuid ei tea täpselt millises nimekirjas (Isegi mitte pidukonnas, vaid nimekirjas), siis ei küsinud keegi poliitoksjonil osalenutelt milline on nende maailmavaade. Selle jutu peale eeldati ilmselt, et seda polegi.

Kui parempoolsest ministrist saab üleöö vasakpoolne esinumber või parempoolsest rektorist vasakpoolne minister, siis ... Polegi midagi imestada. Oleme harjunud? Põhimõttelagedusega? Kuid kas juba olemasolevatel pidukondadel on maailmavaade? Vanast oli. Mäletan täpselt, et seisin valimiskasti eelsel päeval, kui rikkalikult kaetud rootsi laua ees. Nämma, kui palju erinevaid hõrgutisi. Kohe näha, et kokad olid püüdnud. Enamgi veel, oli lausa rootsi laudade paljusus. Olid selgelt piiritletud vaadetega pidukonnad, olid võistlevad ideed. Oli mida valida, oli mida nautida. Siis läks konkurents poliitturul tihedaks ja poliitkokad hakkasid üksteise roogasid kopeerima, enamasti lausa plagieerima. Kogu väljapanek muutus ühetaliseks ja igavaks. Just seepärast, et ideid pole, maailmavaadet ei ole, tulevikku ei tunnetata tulebki igal pidukonnal identifitseerida oma visioonituse solgipang (vabandust valimisplatvorm) ideede asemel tingnägudega. Nägudega, kes ei ole poliitinimesed, kuid kes oma eelneva eriala kaudu annavad pidukonnale justkui värvi, kuigi harilikult on vastupidi, et austatud kunstiinimese/sportlane ei anna värvi pidukonnale vaid pidukond määrib nende maine igavesti. Nüüd on nad „Su nägu kõlab poliitiliselt" sõugrupis. Igavesti.

Isetegemise rõõm - kingsepast ajukirurgiks

Seekord on uusi nägusid ja lausa uusi pidukondi tõesti rohkesti ja see võiks olla hea märk kodanikuaktiivsusest. Samas arvatakse Google´s, et värske tööle võetud inimene hävitab tegelikult väärtust. „Võtame näiteks müügimees Ivani, kes teeniv 60 000 dollarit aastas. Ivan läheb meile maksma iga kuu 5000 dollarit, enne kui ta müüma hakkab, ja isegi siis, kui ta juba korralikult müüb, läheb aega, kuni ta tootlikkus ületab ta kulud. Veel kulutab ta koolitusressursse ja kolleege neid küsimustega painates ning ka ümbritsevate inimeste aega."

Niimoodi on äris, kuid Pilvepiirile valimiselgi on tähtis see, mida teavad uustulnukad oma tulevasest tööst? Seadusandja tööst? Paljud ilmselt ei kujuta seda päris hästi ette, pidades seda mingiks rollimänguks.

Nii ka pole sellesamusega poliitikasse minek, et teen koorijuhtimist, teleseriaale ja treeneritööd usinasti edasi ja kui aega üle jääb, siis õpin ka riigijuhtimise eriala, no nagu lisaeriala või niimoodi, see ei kõlba. Seadusandja peab teadma valdkonda, selle regulatsiooni nii õiguslikku, kui majanduslikku mõju. Muide ka koosmõju teiste seadustega, koosmõju EL õigusega ja kohtulahenditega. Raske, äärmiselt raske töö, mis vajab täit pühendumist.

Ilmselt tõukab paljusid tingnägusid kandideerima ... takka kiitjate koor. Teate küll seda peolaua juttu: „Oh, sa oskad nii maitsvalt küpsetada, Sa peaksid restorani avama!". Õnneks enamus meist teiega annab endale aru oma kodukokka oskustest ja kviteerib selle heasoovliku märkuse muigel suunurgaga. Nii, et kokanduse vallas on meie enesekriitika meel paigas, kuid poliitikas ... kaob enesekriitika (seejärel eneseväärikus) pelutavalt ruttu. Poliitika on töö nagu iga teinegi - vajab õppimist, pingutamist ja harjutamist.

Ja kui lõpuks satutakse Pilvepiirile ning selgub, et seal kehtivad ranged õiguslikud ja pidukondlikud reeglid, mille mõistmiseks tuleb esimene aasta 24/7 õppida, õppida ja õppida, siis on tingnäol paanika kerge tulema. Need, kes ei viitsi/suuda/taha töö enesega, tehakse „nuputajateks" e teiste tahtel nupu vajutajateks. Miks? Vaadake, oma häält andes annate sellesama lihtsa liigutusega ära oma sünnipärased õigused. Te annate kellelegi teisele õiguse otsustada enese eest.

„Nuputajaid" valides annate veel ühe astme võrra oma õigusi ära, sest „nuputajad" täidavad kellegi teise, mitte teie tahet. Te isegi ei aima kellele. Teid ei huvitagi? Kas kogu 20% ajuenergiast puhkab? Kuid kas te teeksite notariaalse täisvolituse oma korteri/maja kohta, inimest tundmata? Selle volituse mille alusel ta võib teie maja maha müüa, pantida jne. Te ei annaks sellist volitust ka siis, kui see oleks teie lemmikrokkar? Ja õigesti teete. Kuid vaadake, minnes Pilvepiiri valimistele, annate te valitutele veelgi suuremad õigused, kui oma maja käsutamise/kasutamise volitus. Just seepärast tuleb nüüd ja kohe tudumast tõusta ja ajutegevus sisse lülitada.