Viisakas inimene muidugi ei sobra teise rahakotis aga kui Jüristo selle juba ette võttis, siis tegin ka detailsed arvutused lähtudes samadest eeldustest.

Praxise juht arvutuskäiku detailselt ei näita, seetõttu ei oska arvata, kust ta sellise numbri võttis aga see on igal juhul vigane arvutus. Mina sain tulemuseks 33 000 eurot ja reaalselt hakkas II samba pirukas „kerkima“ alates 2011 aastast, mil minust sai suhteliselt kõrgepalgaline riigikogu liige. Kaks kolmandikku sellest virtuaalsest 33 000 eurost oleksin kogunud just ajavahemikus 2011-2018, mis näitab ära ühe II samba suurema nõrkuse- see võib olla kasulik pikka aega kõrget palka saavatele inimestele aga näiteks kiirelt kasvava keskmise palga puhul on II sammas inimestele kahjulik.

Lisaks unustas Jüristo, et II samba fondid kaotasid 2008. aastal majanduskriisis veerandi oma väärtusest! Asjatundja jaoks päris kõva möödapanek.

Aga loeme minu raha edasi. Tollase 3800-kroonise kuupalgaga üürisin Lasnamäel korterit (ca 2000 krooni) ja midagi jäi söömiseks ja elamiseks. Väljas käisin pigem sõprade kulul, rääkimata sellest, et oleks mõnd tütarlast saanud kohtingule viia. Hiljem ostsin korteri Tallinnas, mis läks koos remondiga maksma 120 000 eurot, laenu jääk on praegu 57 000 eurot. Naabrimees müüs hiljuti oma sarnase korteri 200 000 euroga maha. Olgem ausad, kui me paneme pensioni II samba võrdlusesse ükskõik millise mõistliku kinnisvaratehinguga, siis ei kannata esimene üldse kriitikat.

Ilmselt teadlikult räägib Jüristo riigipoolsest 4% lisamisest, „unustades“, et see võetakse maha pensioni I sambast. See aga muudab võrdlust väga suurelt. Taoline „säästmine“ võib kujuneda hoopis” kulutamiseks”, sest siiani on palkade kasvuga seotud I sammas kasvanu u 2,5 korda kiiremini kui II sammas.

Isamaa ei räägi pensioni II samba kaotamisest, vaid vabatahtlikuks laskmisest. Küsitluse järgi jätkaks enamus Eesti inimestest raha kogumist II sambasse, kuid mitte kõik. Kui õnnestub II samba reformis koalitsioonis kokku leppida, tuleb loomulikult kogu üleminek viia ellu arvestades kõiki asjaolusid, et Eesti majandus üle ei kuumeneks, et fondide likviidsus oleks kontrolli all, et varasid ei peaks realiseerima pensionikogujatele kahjuliku kiirmüügiga, et igakülgselt soodustaksime pensioniraha Eestisse investeerimist jms.

Kuid selle kõige aluseks on põhimõte, et inimesed on oma pensioniraha peremehed ja peavad saama selle üle ka otsustusõiguse.