Kui halb asi globaalses vaates on, kui jutt käib koroonaviiruse mõjust majandusele?

Majanduslikus vaates on kõige halvem asi ebakindlus – kui me ei julge ettevõtete või tarbijatena otsuseid langetada. Eelmisel aastal kardeti teha suuri investeeringuid Hiina-USA kaubandussõja pärast, see mõjutas eelkõige tööstussektorit. Praegu on paanika aga jõudnud nn tavalise inimese tasandile, kes ei julge minna restorani, teatrisse, näitusele, poodi jne.

Eelkõige on löögi all turism ja lennundus, missugused sektorid veel?

Tööstus. Hiina, „maailma tehas”, konkreetselt seesama Wuhani piirkond (kust viirus levima hakkas - VK), on ülioluline elektroonikatööstuse sisendite tootja. Paljud ettevõtted ostavad sealt elektroonikakomponente. Kui tootmisliinid seisid, mõjutas see paratamatult teiste tööstusettevõtete elu üle maailma. Nüüd on viirus Euroopasse levinud ja löögi all on teenindussfäär, turism, toitlustus ja ka kaubandus.

Viirus on ettearvamatu ja põhjustanud palju emotsioone. Kuidas mõjutavad emotsioonid majandust üleüldse ja praegu eriti?

Emotsioone üritatakse kvantifitseerida: küsitakse inimeselt, selle põhjal kujuneb tarbija kindlustunde indeks. Küsitakse ettevõtetelt, et kujundada ärisektori kindlustunde indikaatorid. Uuritakse ostujuhtide kindlustunnet. Väga suuri kukkumisi pole veel näha, välja arvatud Hiina: seal kukkus PMI ehk ostujuhtide kindlustunde indeks sellisele tasemele, kus ta pole kunagi olnud alates ajast, mil see indikaator kasutusel on. See väljendab arvamust, et tootmismahud on lähemas tulevikus väga väikesed. Eesti ja Euroopa näitajates mida säärast ei paista.

Viirus on tugevasti kukutanud nafta hinda, mis toodete ja teenuste hinna komponendina mõjutab meid kõiki. Kuidas hinna nii tugevat langust selgitada?

Tänahommikuse suure kukkumise tagune pilt on natuke keerulisem. OPECi riigid ja Venemaa pidasid omavahel läbirääkimisi ning keegi ei oodanud mingi suure tüli tekkimist. Kõik eeldasid, et olukorrast saadakse ühtemoodi aru. Koroonaviiruse puhang on vähendanud nõudlust nafta järele. Selleks, et hind väga palju ei kukuks, võib vähendada tootmist – et nõudmine ja pakkumine oleksid tasakaalus. Venemaa ei nõustunud tehtud ettepanekuga tootmist piirata ning Saudi Araabia – mis on uue juhi käe all käitunud emotsionaalsemalt kui varem – teatas, et nemadki suurendavad siis tootmist ja peletavad teised konkurentsist välja. Seda turud ei oodanud. Suuremad aktsiaturuindeksid on üle kümne protsendi kukkunud ja taustad on niigi negatiivsed, ja nüüd tuli lisašokk. Naftabarrel oli hommikul mõnekümne dollari juures. Aktsiaturgude avanedes on näha, mis seal saab.

Saudi Araabia ja Venemaa koostöö toimis alates 2016. Miks see ikkagi praegu nii kergel käel üle parda heideti?

Kes Venemaa valitsejate pea sisse näeb. Üks võimalik mõttekäik on selline: Venemaa on sügavalt häiritud sellest, et USA on muutunud võimsaks naftatootjaks. Omahind ei ole USA tootjate jaoks kõige madalam. Venemaa soovib nõrgestada Ameerikat. Spekulatsioone on palju.

Meil pole poed veel tühjad, aga kriisipiirkondades küll. Kui see tendents meile kohale jõuab, kuidas hakkab see tunda andma?

Ma olen optimist. Ei usu, et eestlased tormaksid karjade kaupa poodi WC-paberit ostma. Eestis peaks olema suurem koroonaviiruse puhang, et niimoodi käituma hakataks. Praegu pean seda väga ebatõenäoliseks. Loodan, et Eesti kaubandus- ja logistikavõrk suudab inimeste vajadused rahuldada.

Kuulujutt ütleb, et viirus võib levida sularahaga, kuivõrd sel tõepõhja all on?

Ma ei ole infektsionist. Üks asi on see, kui kaua võib viirus teoreetiliselt mõne pinna peal püsida, teine on praktika. Ekspert olemata tundub, et viirust pinnaga kokkupuutes saada on ülimalt vähetõenäoline.

Kuivõrd võib meile teatava eelise anda e-riik?

Selles teemas on oluline ka üldine kultuuriline taust. Mõelgem, kuidas käitub keskmine itaallane – kuidas ta oma sõpra tervitab, kuidas ta oma pärastlõunat veedab jne. Eestlase klišee konutab koduse teleka ees ega taha, et keegi talle lähemale tuleb kui kaks meetrit. Praegu võiks see meid aidata.

Mida teeb riikide majandustega eriolukord?

Oleneb seadustest, mida eriolukord tähendab, see on riigiti erinev. Hiina eriolukorras saab riik teha ilmselt kõike, mida tahab, Itaalias seevastu tähendab riigi kehtestatud piirangud seda, et keskmine vaatab eelkõige seda, kuidas tal endal parem on.

Euroopas on viimastel aastatel levinud mõttekäik, et riigid peavad olema kokkuhoidlikud, hoidma oma eelarved tasakaalus, riigivõlg võiks pigem väheneda. Siin on suures pildis oodata leevenemist, andeksandmist ja läbi sõrmede vaatamist. Keskpankadel on kraane rohkem kinni keerata raske ning ka selle mõju oleks küsitav. Riikidel on praegu võimalik odavate laenude abiga turule raha panna, kui suurem hirmulaine möödas on. Komistuskiviks võivad saada eelarvepiirangud, ent suur pilt Euroopas on negatiivne, kardetakse majanduskriisi, siis vaadatakse sellele läbi sõrmede.

Eestis on eriolukord teoreetiliselt kõne all olnud. Kui see kehtestatakse, mida see majandusega teeb?

Ma ei tea, kas ma nii sügavasse spekulatsiooni tahan minna.

Seda inimesed ju majandusanalüütikutelt ootavadki: vastust küsimusele, mis meist saab.

Rahandusministri üle tehti nalja, et ta erikomisjoni kokku kutsus – et kas koroonaviirusest tuleb majanduskriis ja kui tuleb, siis kust see pihta hakkab. See on põhjendatud. Eesti ei ole kindlasti olnud musternäide käitumises majanduse tõusajal ja languse sügavaimates punktides. Pigem oleme kippunud riigina buume ja kriise võimendama. Kui läheb väga hästi, oleme raha juurde pannud, kui läheb halvasti, oleme rahakraanid eriti kõvasti kinni keeranud. Praegu on väga mõistlik hetk arutleda, kuidas peaks riik raskes olukorras toimima.

Missuguste tulemuste ja järeldusteni võiks rahandusministri loodud komisjon jõuda?

Komisjoni mõte, saan ma aru, on toetada nõrka Eesti majandust. Eesti majandusanalüütikud on üldiselt olnud seda meelt, et majanduse riigipoolne toetamine erilist efekti ei anna. Oleme ekspordist nii sõltuvad, et selle äravajumist on keeruline kompenseerida. Võimalusi selleks siiski on ning ei diskussiooni tõrjuda väitega, et oleme väike ja avatud riik ning midagi ei saa niikuinii teha, ei ole õige.

Mida üldse riik sellises olukorras teha saab?

Riigil on näiteks võimalus mingil ajahetkel oma varusid täiendada, uusi projekte käiku panna. Võtame näiteks Eesti grandioossed tee-ehitusplaanid. Projekt võib ju sahtlis olla – kui ühel hetkel kukub ehitussektoris nõudlus ära, võib riigil olla õige hetk oma plaan välja tuua ja hakata raha betooni panema.

Mida saavad teha keskpangad? Euroopa Liidu institutsioonid?

Föderaalreserv juba langetas intressimäärasid. Järgmisi samme on oodata Euroopa Keskpangalt, mis koguneb homme. Turg ennustab, et tuleb järgmine deposiitide intressimäära kärbe. Praegu on määr miinus 0,5 juures, võiks jõuda miinus 0,6-ni. Euroopa Keskpank ostab praegu turult võlakirju kokku 20 miljardi euro väärtuses kuus, võiks osta 30 miljardi euro eest. Võib küsida, et mis siis. Laenamine muutub ju odavamaks. Kas ma hakkan selle pärast tarbijana teistmoodi käituma, eriti kui ma kardan, et saan poes mingi kohutava viiruse? Pigem arvatakse, et sellel mõju ei ole. Ilmselt hakkab keskpank välja pakkuma meetmeid pankadele, et need annaksid raha ettevõtetele, kes võivad raskustesse sattuda. Kui Itaalia kuurort või restoranikett satub finantsraskustesse selle pärast, et inimesi pole, siis ei kuuluta ehk pank kohe tema pankrotti välja.

Kuidas võib koroonakriis mõjutada meie kodulaenude, üldse laenude teenindamise võimekust?

Meid võib ka asteroid tabada, aga eestlane maksab ikka kodulaenu ära. Seda näitas ka viimane kriis. Eesti töötuse määr oli kohati üle 20 protsendi, kodulaenuturul küll maksekäitumine halvenes, aga arvatust oluliselt vähem. Eestlase jaoks on oma kodu kõige kallim vara – selle raha ta leiab, et kodulaen tagasi maksta.

Kes börse jälgib, võib kiirelt närvid kaotada. Kas võrdlused 2008. aastaga on õigustatud või mitte?

Juba aasta alguses oli nii aktsiaturgudel kui ka makromajanduslikult täheldada närvilist allhoovust. Maailma aktsiaturgudel on nii kaua läinud hästi, kaua see ikka kesta saab, eks. Samasugust suhtumist nägime aktsiaturgudel 2018 jõulude eel, kui aktsiaindeksid kukkusid oluliselt allapoole. Siis algas ärevust täiesti tühjalt kohalt, seevastu koroonaviirus on päris probleem, mille tõttu ettevõtted saavad finantskahju. Tänased langused on õigustatud. SP500 langus on olnud üle 10 protsendi, ja ega see ei ole ju ka nii dramaatiline. Naftapaanika USA-s kindlasti resoneerib, sealsed tootjad saavad madala naftahinna tõttu kõvasti pihta.

Era- ja institutsionaalsed investorid käituvad erinevalt, kummad on suuremas ohus?

Mulle tundub pilt üsna ühtlane. Ülimadalad võlakirjatootlused on sundinud ka institutsionaalseid investoreid oma strateegiaid üle vaatama, ajendanud neid rohkem aktsiatesse ja teistesse riskantsetesse varadesse minema, ning nende avatus šokkidele on sellevõrra suurenenud. Keskpankade poliitika on aga muutunud üha leebemaks. Eeldades, et maailm ei lõpe koroonaviirusega ja kevadel hakkab olukord paranema – kuhu rahal minna on? Eks ta hakkab kontodelt jälle turgudele valguma.

Erainvestor kraadib ilmselt oma portfelli murega. Te ei saa talle ilmselt anda konkreetseid soovitusi, kuid mõne üldise ehk siiski?

Kõige olulisem on tavaliselt rahu säilitada. Kas minna paanikasse ja hakata kõike müüma või hoopis osta, sest hinnad on madalad? Tavaliselt investorile on kõige parem strateegia ikkagi järjepidevad ostud, nt igakuised, sõltumata sellest, missugune ilm parasjagu väljas on.

On siis praegu veri-tänavatel-olukord, mis ütleb, et osta kindlasti?

Mina ei julge sellist soovitust anda. Turg on selgelt volatiilne. Esimese kukkumise pealt tekkis küll see arvamus, et nüüd võiks ostma hakata. Ilmselt jääb turg volatiilseks seni, kuni see viirus siin ringi käib. Koroonaviiruse järelmõjud võivad olla ka pikemaajalised, sest globaalsed vääärtusahelad on sassi läinud, kaubad seisavad kuskil jne.

Swedbanki riskistsenaariumid ütlevad, et Eesti SKP väheneb. Missugused on SEB prognoosid?

Praeguses ebakindlas situatsioonis ei ole me julgenud mingit numbrit välja pakkuma hakata. Eesti majanduse seisu prognoosime on ka stabiilses seisundis omaette kunst ja kui numbri komakoha ees õigeks saad, siis on juba väga hästi. Mina ei usu sellesse, et praeguse informatsiooni põhjal oleks võimalik numbritest rääkida. Aga ega see vaade ennegi eriti optimistlik ei olnud. Aasta alguses tegi SEB kõige konservatiivsema prognoosi: ütlesime, et Eesti SKP kasvab tänavu kaks protsenti tänu ebakindlale väliskeskkonnale. Ennustasime, et ekspordil ei lähe hästi. Praeguses valguses pole põhjust seda prognoosi üle vaadata. Omaette küsimus on, mis saab sisetarbimisest: kas eestlased, kes on seni olnud pigem optimistlikud, julged tarbijad hakkavad uudisvoo põhjal oma otsuseid ümber tegema või mitte. Kui me suuremast levikust ei räägi, siis arvan, et eestlane jääb skeptiliseks, ei lähe paanikasse ega jäta näiteks kodu ostmata.

Inimesi huvitab kõige rohkem see, mis saab hindadest.

Inflatsiooni mõttes on uudised kindlasti positiivsed. Nafta hind on 30 dollarit barreli eest ja siit ilmselt kiiret hüpet tagasi ei tule. Keskmine Eesti majapidamine on vaene. Toidu- ja energiahinnad mõjuvad teda kõige rohkem. Elektrihinna madalseis on juba olnud, nüüd tuleb juurde nafta. See on tarbijale positiivne.

Mida soovitada ettevõtjatele?

Eesti ettevõtjad on olnud läbi aegade tublid, nende finantstagavara on üsna suur. Mõnevõrra soosib seda maksusüsteem: ei ole mõtet ettevõttest kasumit välja tuua, kui pole just väga head ideed, mida sellega peale hakata. Ettevõtted on hästi kapitaliseeritud. Mõni kuu kehva müüki seda tõenäoliselt ei muuda. Omaette küsimus on, mis hakkab juhtuma Eesti tööstussektoris laiemalt. Eesti palgakasv on mitme aasta jooksul olnud 7-8 protsendi juures, tänavu võiks keskmine brutopalk jõuda 1500 euroni. See seltskond, kes tuli siia 2000. alguses odavat tootmist otsima, on praegu uksi sulgemas. Üleilmne ebakindlus annab firmadele täiendava tõuke tootmist konsolideerida. Osa odavast tööstusest on lahkumas.

Kriisijutud käivad juba pikka aega. Millal kolakas tuleb ja kui valus see on?

Kes seda ette teab. Eelmisel aastal ennustati, et 2020 jõuab kriis kätte. Eestis vaevalt negatiivset majanduskasvu oodata on.

Eesti majandus on väike, maailmale avatud....

Siis peaks Euroopas tekkima mingi suurem probleem. Skandinaavias on olukord praegu vägagi hästi kontrollitud. Kui neil läheb hästi, ei ole ka meil põhjust karta.

Pole halba ilma heata. Missuguseid võimalusi annab kriis ettevõtjatele?

Maske võiks toota ikkagi, on ju?

See oleks paanika seljas liugulaskmine. Aga tõsiselt?

Iga kriis on mõtteharjutus. Mu abikaasa on arst, tema ütlest, et pole kunagi näinud inimesi nii palju käsi pesemas. Kas me vajame töö juures nii palju koosolekuid? Kõik kriisid sunnivad inimesi mõtlema ja paljud lahendused on lihtsad.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!