Mõistan mõlemat poolt, olles ise nii korteri väljaüürija ja elades majas, kus samal korrusel on lühimajutuse korter ja teine on hoovi peal. Tegin otsuse, et ma teenin vähem raha, kuna ei taha kellegi teise kodurahu ära rikkuda. Üürin korterit pikaajaliselt välja.

Maailmas üürimajutuse teemaga toimuvat jälgides ja kinnisvaraga pikalt tegelenuna võib aru saada, et algselt tekkisid lühimajutuse äpid selleks, et korteriomanikul oleks lihtsam oma korteriga lisa teenida. Kuna see on täiesti reguleerimata, siis on kogu maailmas tekkinud kümne aastaga olukord, kus lühimajutus on muutunud halvas mõttes tööstusharuks. Kinnisvaraettevõtlus on leidnud selle kaudu võimaluse väiksemate kuludega kasumit teenida.

Algul oli see mõeldud sellistele inimestele, kes elab ühes korteris ja üürib teist korterit välja. Täna on Eestis sadu selliseid omanike, kellel on rohkem kui üks lühimajutuse korter. Nad ei üüri oma korterit välja, vaid on ostnud korteri lühiüürimise eemärgiga. On firmasid, kellel on kümneid kortereid lühiüürimiseks.

Elanike keskkond halveneb „hotellides“

Kõik tundub tore, kuid võetakse ju koduks mõeldud kinnisvara ja seda üüritakse hotellina edasi. Kui keegi üürib oma korteri korraks lühiajaliselt välja, on see arusaadav. Kui aga näiteks üks korter kuuest muutub selliseks, et ta on iga nädal lühiajaliselt välja renditud, siis muutub maja 1/6 hotelliks. Üürimajutuse tarbijad on koduomanikest teiste huvidega. Paariks päevaks üürnikud tulevad erinevast kultuuriruumist, prügikotid vedelevad igal pool, prügi ei sorteerita, suitsetatakse koridorides, lisaks veel müra.

Täna on see poolte vanalinna majade probleem, kus on üks või kaks sellist korterit. Vanalinnas on ka maju, kus enamus kortereid on lühiüüritud. Pere võis soetada sinna aastaid tagasi kodu, kuid selgub, et lõpuks elatakse hoopis hotellis. Ühistul on probleemid, kulud kasvavad, koristada on vaja rohkem. Seal on firmadest omanikud, kellele see pole kodu ja neid need teemad ei huvita. Nemad vaatavad kõike ainult kuluefektiivselt.

Seisukohti vaadates jagunevad inimesed kaheks selle alusel, kas nende läheduses on lühiüürikorter või mitte. Probleemiga kokku mittepuutuvad mõtlevad, et milles probleem, miks peaks äri takistama. Ma pooldan seda, et see valdkond peab olema reguleeritud.

Regulatsioon tuleb varem või hiljem. Küsimus on selles, kas me hakkame sel teemal ühiskonnas vaidlema ja jääme siis järele jooksjateks või teeme kriisi jooksul vajalikud muudatused ära. Mul pole midagi pole selle vastu, et inimesed teenivad lisaraha, aga see ei tohi toimuda teiste inimeste kodurahu arvelt.

Teine suur probleem on majanduslik

Suurlinnades nagu näiteks Amsterdamis on juhtunud sedasi, et kuna lühimajutused on kasumlikum äri kui pikaajalised majutused, siis tekksid vaid lühiajalise väljaüürimisega tegelevad firmad. Selleks osteti kokku üürikorterid. Nõudluse kasv tekitas hinnatõusu. Kümne aastaga muutus korter kohaliku inimese jaoks kohaliku ostujõudu arvestades sada protsenti kallimaks.

Need, kes oleks jõudnud kümme aastat tagasi korteri osta, suudaksid täna osta vaid poole varasematest ruutmeetritest. Tõrjutud ostavad oma perele korteri äärelinna või hoopis linnast väljas. Elanikud on kesklinnast välja tõrjutud, sest reguleerimatus tõstis mullina kinnisvara hinda. Elukeskkond läks kehvemaks.

Eestis on lühiüürikorterid veel vähe turgu mõjutanud. Sama võib juhtuda ka Tartus, Pärnus või teistes linnades, Tallinnas juhtuvad asjad lihtsalt esimesena. Väidetavalt on juba lühiüürimine mõjutanud väikeste korteritega uusarenduste hindu. Väiksemad korterid müüdi kallimalt ära, kuna nende ostjad ei olnud pered. Korterid osteti üürile andmiseks.

Kolmas probleemistik on mõju hotellidele

Kui hotellid peavad kinnisvara mõttes iga ruutmeetri peale tingimustele vastamiseks kulutama oluliselt rohkem raha hügieenile, koristamisele, logistikale ja tuleohutusele, siis korteritel selliseid nõudeid ei ole. Ka see on ebaõiglane.

Kui lühimajutusega tuba konkureerib hotellitoa vastu, siis esimesel pole reegleid ja teisel on reeglid väga ranged. See ei ole õiglane, et ma ostan ühe korteri kümnest ja muudan sellega kõigile elukeskkonna hotelliks ja teenin sellelt rahalist kasu.

Olukorda võib ju võrrelda taksonduses toimunuga, kuid võrdlus ei ole päris kohane. Sõidujagamisteenustest välja kasvanud Bolt oli häiriv tehnoloogia ja ärimudel, mis sundis taksofirmasid oma tegevust ümber korraldama.

Alguses oli sõidujagamine reguleerimata, kuid nüüd on reguleeritud. Samas ei saa kodus elamist ja kodurahu ümber defineerida, see jääb samaks.

Mida teha?

Reguleerimise mõttes ei ole mõtet jalgratast leiutada. Tasub vaadata, mida on teinud teised linnad. Et reguleerida, on kõigepealt tarvis andmeid. Selleks tuleks luua register. Seda pakkus välja ka Kõlvart. Tuleb hakata andma litsentse. Lühimajutuse pakkumiseks peab olema registris registreeritud. Kui register on olemas, tuleks kehtestada mingid piirangud.

Kuna ma näen seda olukorda mõlemalt poolt, siis minu nägemuses peaks olema mingil määral arvestatud elanike arvamusega. Kindlasti on ühistuid, kus see ei ole probleem, kuna majas on otse tänavalt eraldi sissepääs. Siis see teisi eriti ei mõjuta.

Kui aga 20 korterit on koridori peal ja lühimajutust tahab pakkuda viienda korruse korteri omanik, siis see tähendab, et kõik kohvrid lohistatakse kolistades ilma liftita majas üles-alla. Kas elanike arvamuse arvestamine toimuks nagu Kõlvart pakkus välja, et 2/3 või pool ühistu liikmetest peab olema lühimajutuse korteritega nõus, see on juba diskussiooni koht.

Kuna valdkonna kiire arengu põhjuseks on selle reguleerimatus, mis võimaldab hotelli- või muust üüriärist oluliselt suuremat kasumit teenida, siis tuleks seda arengut pidurdada. Linnades, kus on hakatud turgu reguleerima, on pandud paika mahupiirang.

Näiteks iga omanik võib ühe korteri välja üürida, mitte kümme või sada ja aastas kuni 30 päevaks, mitte 360 päevaks. Mõnes linnas on 20 päeva piirang. See välistab korteri ostmise ainult lühimajutuse pakkumise eesmärgil. Võib ju üürikorterisse investeerida, pakkudes pikaajaaist üürimist.

Enamus aega on pikk rent ja lühiajaliselt lühike rent. Kui lubatud on ainult lühiajaline majutuse pakkumine, muutub see kohe tööstusharuks. Pärast on kõigil näod viltu. Bilbaos on selline piirang, et lühiajalist majutust tohib pakkuda ainult esimesel ja teisel korrusel, et oleks vähem kolistamist ja müra. Registri korral on ka lihtsam eraldada maksude tasumise mõttes eetilise äri ajajad teistest.

Praegu pole ühistul ega elanikel mitte mingisugust võimalust sõna sekka öelda. Selline olukord ei saa jätkuda, sest peab olema õigus kodurahule. Kellegi äri ei tohiks seda nii rängalt mõjutada nagu üüriäri seda teeb. Seetõttu pooldan valdkonna reguleerimist.

Kõlvart juhtis kirjas Ratasele probleemile tähelepanu
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart (Keskerakond) saatis teisipäeval pöördumise peaminister Jüri Ratasele (Keskerakond), kus tegi ettepaneku muuta külaliskorterites majutusteenuse osutamise kehtivat regulatsiooni, mis muudaks teenuse pakkumise tingimused senisest rangemaks.

„Külaliskorteritega seotud probleemidele ja kitsaskohtadele on tähelepanu juhtinud Tallinna turismisektori esindajad veebruaris toimunud ümarlaual ning Tallinna Vanalinna Selts oma pöördumises,” ütles Kõlvart Ratasele saadetud kirjas. Ta viitas, et nelja aastaga on Airbnbi kaudu pakutavate lühiajaliste rendipindade arv kasvanud ligi 2,3 korda, küündides 2019. aastal 4500-ni.

„Paljud Tallinna elanikud, kes elavad korterelamus, kus kortereid antakse ka lühiajaliselt rendile ehk turismiseaduse mõistes külaliskorteritena külastajate majutamiseks kasutusse, on häiritud külaliskorterite kasutusse andmisest tingitud elukeskkonna muutusest ja ebaturvalisusest,” ütleb Tallinna linnapea.

Ta märkis, et linnaarengu seisukohast on oluline, et ei tekiks olukord, kus osadest piirkondadest kaob kohalik elu, sest pidevalt vahetuvate naabrite keskel ei teki kogukonna- ja kodutunnet ning on ebaturvaline. Tulenevalt külaliskorteri spetsiifikast pakkuda majutusteenust, vahelduvad nendes korterites külalised väga tihti, mistõttu on võimatu iga külalisega kokku leppida ka korterelamu ühistes reeglites, nentis Kõlvart.