Inimene on võrdlusloom, ta võrdleb ennast, enda olusid ja enda olemist pidevalt teistega. Võrdlus võimaldab meil korrigeerida enda tegemisi. Edenemine selles võrdluses teeb meid (harilikult) õnnelikuks. Samas on õnn üks ütlemata subjektiivne ja ajaliselt piiratud nähtus. 
Päris õnnelikuks ei saa me kunagi, alati on midagi veel ... Ilmneb, et võrdlemine tegelikkust ootustega on üks inimese tegutsemismootoreid. Kuid mida teha, kui harjunud võrdlusmoment kaob? Või kui võrdlus muutub mõttetuks? Mõelge, millised olid meie mullused ootused? Igatahes sellist kolmikkriisi ei oodanud keegi. Täna laiub meie ootuste ja tegelikkuse vahel sügav rahulolematuse kuristik. 

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: