Pensionikeskuse andmetel on 10. jaanuari seisuga teinud avalduse teisest pensionisambast lahkumiseks ligikaudu 43 000 inimest ehk kuus protsenti kogujatest. Pekk ütleb, et raske on ennustada, kui suureks see number tänavu kujuneb. Ta räägib, et tehtud on ka igasugu arvamusküsitlusi, aga rahaasjades ei kipu inimesed oma plaane avaldama.

Ta ise soovitab kindlasti jätkata. "Ma ei tea kasumlikumat kogumisviisi, kui seda on teine sammas. Kui poleks varem liitunud, siis teeksin seda täna."

On kindlasti neid noori, kes võtavad sambast raha välja, et oma elu esimene kodu osta. Üldiselt nõuavad pangad kopsakat sissemakset. "Minu soovitus on küll, et kui vähegi võimalust, püüdke sissemakse muul viisil kokku saada. Vältige teisest sambast lahkumist," arutleb ta ja viitab, et taasliituda saab alles kümne aasta pärast.

Meie pensionireformi puudujäägina näeb ta seda, et pole üldse erisusi, kuidas raha välja võtta - ta teab, et osades riikides on see võimalik näiteks just kodulaenu sissemakseks. See ei tähenda sellistel juhtudel, et peaks sambast pikaks ajaks täielikult kõrvale jääma.

Saates on juttu sellestki, miks liituda kolmanda sambaga ja mis muudatusi toob reform kaasa nende jaoks, kel pensionipõlv ukse ees.

Kõrvalt tundub, et ka teine sammas on poliitikute valikute tõmbetuules. Nii vabatahtlikuks muutmine kui seegi, et kriisiolukorras riik ajutiselt oma maksed peatab. On kogu süsteem üldse jätkusuutlik, alles ka viie-kümne aasta pärast?

Pekk viitab riigikohtu otsusele, mis sätestab, et tegu on kodaniku varaga. "Kui ka riik viie aasta pärast ei maksa enam juurde, selge. Vähemalt viis aastat korjasin osa sotsiaalmaksust enda kontole," teoritiseerib ta. "Inimesed, kes ütlevad sambast lahkumise vabanduseks, et nad ei usalda valitsust - siis puhtalt ratsionaalselt võttes, kui sa ei usalda valitsust, siis peaksid teises sambas kindlasti kogumist jätkama või liituma. Kui sul sammast pole, annad just rohkem palgast ja sotsiaalmaksust riigieelarvesse ehk riigi kätte."

Kõigest pikemalt juba erisaates.