Varakult isa kaotanud Vello elas 1930. aastast Virumaal Aaspere lastekodus, mis tegutses Punase Risti hoole all. 1940. aastal lõpetas Vello Aasperes elades Võipere 6-klassilise kooli ja sooritas eksamid haridustee jätkamiseks Tallinna Reaalkoolis. Vello pidi Tallinnas üksi hakkama saama, paljuski oli talle abiks esimesel Tallinna-aastal lastekodust makstud õppetoetus. Suvel pidi seevastu tõsiselt tööd rügama, et järgminegi õppeaasta kuidagi vastu pidada. Just reaalkoolist, täpsemalt seal tegutsenud fotoringist saigi alguse Vello surmani kestnud armastus fotograafia vastu. 1944. aastal õnnestus tal osta esimene päris oma fotoaparaat. Kuulutuse peale, mille ta oli ise lehte pannud.

Hobi tõi leiva lauale
„Müüja taipas, et ma fotograafiast midagi ei jaga ja äris mulle ühe lõõtsaga odava loksu,“ on Vello oma toonast ostu meenutanud. „Müüs mulle veel fotokemikaale ja muid värke. Saksa ajal olid toidu- ja tööstuskaubad normeeritud, aga vaat filme ja fotopaberit oli saada. Nii ma siis läksin koju ja hakkasin plõksima. Supitaldrikus ilmutasin pildid ära.“

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: