Emily Esfahani Smith kirjutab Quartzis, et selline lähenemine ei ole mitte ainult ekslik, vaid kahjustab sellesse arvamusse uskujaid.

Oma raamatu "Tähenduse jõud" tarbeks rääkis Smith paljude oma identiteeti ning enesevääärtust hariduse ning karjäärisaavutuste kaudu määratlevate inimestega. Kui neil läks hästi, oli nende elu mõttekas ja nad olid õnnelikud. Kui nad aga milleski ebaõnnestusid või raskustega põrkusid, sattusid nad olukorda, kus ainus nende elule väärtuse andnud pide oli kadunud- ja nii langesid nad masendusse ning olid veendunud, et nad on täiesti väärtusetud.

Raamatut kirjutades mõistiski autor, et edukas olemine ei tähenda karjäärisaavutusi või suures koguses erinevate mänguasjade omamist. Tegelik sisu on olla hea, tark, suuremeelne inimene. Just nende omaduste rakendamine täidab inimesed sügava rahulolutundega, mis aitab elus ette tulevad tagasilööke rahulikult võtta ning lõpuks ka elust lahkumist rahuga tervitada. Need on kriteeriumid, mille alusel peaksime nii enda kui ka teiste inimeste, eelkõige oma laste edusamme hindama.

Edu mõiste ümbersõnastamine

20. sajandi suure psühholoogi, psühhosotsiaalse arenguteooria looja Erik Eriksoni kinnitusel tuleb inimesel tähendusrikka elu saavutamiseks omandada igal arenguetapil mingi väärtus või oskus. Näiteks identiteeditunde loomine on arengus võtmetähtsusega väljakutse. Noores täiskasvanueas on kõige olulisem ülesanne luua teistega lähedased sidemed. Täiskasvanuna on kõige olulisem ülesanne põlvkondluse arendamine: see on uue põlvkonna arendamine, aidata teistel oma eesmärke teoks teha ning potentsiaali saavutada.

Ehk teisisõnu: oled edukas täiskasvanu, kui kasvad välja lapsepõlve isekusest ning mõistad, et elu ei ole mitte isikliku heaolu taga ajamine vaid teiste aitamine, olgu selleks siis laste kasvatamine, kolleegidele mentoriks olemine või maailmale millegi uue ning kasuliku loomine. Generatiivsed inimesed võtavad end ühe suure süsteemi osana ning püüavad seda järeltulevate põlvkondade hüvanguks alandlikult teenida. Ning see annab neile elule tähenduse.

Tänapäeval on sellise lähenemise heaks näiteks ettevõtja, investor ning raamatu „Head inimesed" autor Anthony Tjan. Samas pole ta mitte alati selline olnud. 2000. aastal lõpetas ta Harvard Business Schooli ning juhtis kiiresti kasvavat 100 miljoni dollari internetiteenuste firmat Zefer, mis oli internetibuumi kaanepoiss. Tjan tahtis oma firma börsile viia, mis pidi olema põnev verstapost ning senise vaeva ka rahaks tegema.

Aga päeval mil firma pidi börsile minema, toimus USA tehnoloogiabörsil Nasdaq ajaloo suurim kukkumine. Internetimull oli lõhkenud. Tjan pidi IPO tagasi tõmbama ning lõpuks ettevõtte kolme koondamislainega ümber restruktureerima.

See laastas Tjani täielikult. Oli ju IPO olnud tema kinnisidee- see pidi olema tema noore karjääri kuninglik saavutus. Ta oli välja arvutanud, mitmeid miljoneid ta tehinguga teenib. Nüüd oli see unistus haihtunud ning ta tundis end alandatu ja demoraliseerituna.

Ma ei taha, et mu lapsed mõtleksid edust „võitja" ja „kaotaja" terminites.

Ära jäänud IPO tagajärgedega tegeledes avastas ta, et oli edu tähendus oli ta viinud täiesti valele rajale. Tol ajal arvas ta, et edu tähendab võitmist. Nii tunnistab ta et tol ajal määratlesid nad edu sellega, mida IPO neile annab, selle asemel, et keskenduda sellele, mida olulist nende loodud innovatsioon maailmale toob. Ajaga mõistis ta, et tõeline edu tähendab oma tugevuste ja annete kasutamist teiste, maailma teenimiseks.

Täna on Tjan investeerimisfirma Cue Ball partner, milles püüab ellu rakendada uut edu definitsiooni ning näib,et ta on edukas. Firma üks projekt on MiniLuxe, maniküürifirma, mis asutati tavapäraselt töötajaid karmilt ekspluateeriva ning vähe palka maksva küünetööstuse raputamiseks. MiniLuxe'i teenindajad saavad õiglast palka ning neil on pensionikindlustus. Lisaks on klientidele pakutav teenus hügieenilisem kui mujal.

„Ma ei taha, et mu lapsed mõtleksid edust „võitja" ja „kaotaja" terminites," tõdeb Tjan. „Ma tahan, et nad oleksid terviklikud".

Enese kasulikuks tegemine

Eriksoni arengumudelis on generatiivsuse vastand stagnatsioon- näriv tunne, et su elu on mõttetu, sest sa ise oled kasutu ja keegi sind ei vaja.

Edasiminekuks on inimestel tarvis teadmist, et neil on kogukonnas oma roll, et nende elu on oluline. Seda on kinnitanud ka psühholoogiauuringud. Üks uuringutest jälgis 40 inimest 10 aastsa jooksul. Uuringus osalenud novellist oli läbinud raske perioodi oma elus. Kui ta aga kutsuti ülikooli loovkirjutamist õpetama, oli see tema sõnul kinnitus sellele, et ta on siiski kasulik.

Teisel katses osalenul oli vastupidine kogemus. Ta oli olnud üle aasta töötu, kui tunnistas uuringu läbiviijatele: „Ma jookseksin nagu vastu seina. Tunnene, et olen kasutu, minust ei ole kellelegi mingit tolku. Teadmine, et raha ei ole ja ma ei saa lubada oma pojale vajaminevat, paneb mind tundma tõeliselt mõttetu ja p...e kukkununa".

Esimesele katses osalenule andis järgneva põlvkonna õpetamise võimalus elule eesmärgi. Teise jaoks oli selle võimaluse puudumine katastroof. Ja nende mõlema- nagu ka suurema osa inimeste- jaoks oli töötus mite ainult majanduslik, vaid eksistentsiaalne küsimus. Uuringud näitavad, et töötuse ning enesetappude näitajad liiguvad ühes rütmis. Kui inimesed tunnevad, et nad ei tee midagi tähenduslikku, annavad nad alla.

Samas ei ole töö sugugi ainuke võimalus teistele kasulik olla. Nii sai John Barnes oma õppetunni üsna karmil moel. Ülikooli juures töötav bioloog Barnes oli väga ambitsioonikas ning traditsioonilises mõistes edukas mees. Ta oli saanud palju auhindu ning grante, ta oli valitud oma Ivy liigasse kuuluva ülikooli osakonnajuhiks. Sellele vaatamata pidas ta end oma elu keskpunktis läbikukkunuks. Tal nimelt ei olnud eesmärki, millel oleks olnud tähendus. Ning asjad, mida talle kõige rohkem teha meeldis: laboris ning välitöödel tegutsemine ei tähendanud (tema enda sõnul) teistele mitte midagi. Nii tundis ta, et kõik on viltu läinud. Kogu oma elu oli ta kiitust taga ajanud. Kõige rohkem soovis ta, et teda tunnustatakse teadlasena. Nüüd aga tundis ta, et tunnustuse taga ajamine on jätnud hinge tühjuse.

Keskealistele on loomulik kõikuda generatiivsuse ning stagnatsiooni vahel- ehk selle vahel, kas hoolida rohkem endast või teistest. Eriksoni kohaselt on eduka ja täiskasvanud inimese tunnus, et ta on selle dilemma lahendanud.

Keskealistele on loomulik kõikuda generatiivsuse ning stagnatsiooni vahel- ehk selle vahel, kas hoolida rohkem endast või teistest. Eriksoni kohaselt on eduka ja täiskasvanud inimese tunnus, et ta on selle dilemma lahendanud.

Nii tegi ka Barnes. Kui uuringu korraldajad temaga mõned aastad hiljem kohtusid, avastasid nad, et mees keskendus vähem oma isiklikele saavutustele ja tunnustusele. Selle asemel oli ta leidnud olulisi võimalusi teiste teenimiseks. Nii oli ta pühendunum isaoma pojale, oli võtnud endale ülikoolis administreerivaid kohustusi, juhendas laboris mentorina üliõpilasi.

Ta oli enda jaoks edu tähenduse muutnud. Ta oli loobunud kiituse jahtimisest ning keskendus kasulik olemisele mitte ainult tööl vaid ka perekonnas.

Autor kirjutab, et nii mõneski mõttes oleme me John Barnesile sarnased. Võib-olla ei ole tunnustus ja kärjäär meile nii olulised, kuid nagu Barnesil, on ka suuremal osal meist unistusi, mis ei täitu. Küsimus on, kuidas me sellele pettumusele reageerime? Sarnaselt Barnesi algsele käitumisele võime järeldada, et oleme läbi kukkunud ja elul ei ole mõtet. Või saame anda edu mõistele uue tähenduse- millest üks on teiste arendamine ja järjepidevuse toetamine ning teha kõik selleks, et pärast meie lahkumist keegi meid meenutab. See ongi tee sisuka eluni.