Daniil ja Maria pole enda sõnul sagedased kommenteerijad, kuid ka nemad tahaksid internetiavarustes näha sisukamat arutelu ja vähem vihaseid väljaütlemisi. Selle eesmärgi nimel panid noored kokku 1960ndate sõjavastasest kontrakultuurist inspireeritud kampaania "Piis näita siis", mis julgustab reageerima vihastele või solvavatele kommentaaridele peace märgiga (Y).

SIIN saab tutvuda põhjalikumalt võidu toonud kampaaniaplaaniga.

Kui palju olete tulundusvaldkonnaga kokku puutunud ja millega igapäevaselt täna tegelete?

Daniil: Alustasin turundusvaldkonnas tegutsemisega tegelikult juba kooliajal. Keskkoolis tegin õpilasfirma, mille kaudu sain teha oma esimesed sammud reklaamimaailmas. Pärast seda lõin ülikooli kõrvalt kaasa erinevates noorteorganisatsioonides ja läksin tööle Estonian Airi turundusosakonda.

Reklaamimaailmaga oli tõsisem kokkupuude praktikal Ideas (tänaseks nimega Havas), kuhu jäin ka mitmeks aastaks tööle. Nüüd elan Barcelonas ja töötan ühes Ameerika uudiste- ja meediaväljaandes.

Maria: Olen korraldanud erinevaid üritusi, kuid turundus ei ole otseselt minu fookuses olnud. Pigem on minu jaoks oluline millegi uue ja ägeda tegemine. Mulle on huvitav leida võimalusi ja lahendusi muutmaks protsesse efektiivsemaks, olgu see siis mõnes ettevõttes või maailmas laiemalt.

Olles juba aastaid tegelenud vabatahtliku tööga, võtab see ka praegu suure osa minu ajast. Soovist muuta haridus tähendusrikkamaks nii õpetajatele kui ka õpilastele sündis Edumus, mis aitab töötavatel spetsialistidel panustada Eesti noorte haridusse, pannes ennast proovile õpetajana. Selles aitab ka Daniil freelancer'ina kaasa.

Kuivõrd olite Taeva Pesamuna konkursi lähteülesande teema peale (vihakõne internetis) enne selle avalikustamist mõelnud?

Maria: Mina otseselt selle peale nii palju ei olnud mõelnud. Olen pigem igasuguseid kommentaariume ignoreerinud ning mul on vedanud, et minu sotsiaalmeedia on piisavalt positiivne, et ma pole pidanud mõtlema nendel teemadel. Küll aga on minu jaoks huvi pakkunud käitumine ja psühholoogia ning samuti igasuguste vähemuste mõistmine.

Edumuse raames olen hakanud kirjutama erinevaid artikleid ja jaganud infot Facebooki gruppides. Kui keegi annab kommentaaris konstruktiivset kriitikat, siis püüan selgitada. Kui aga kirjutatakse, et kõik on "nii nõme" või "jumalast mõttetu", siis seal ei ole mingit arutelu, millele ma saaks vastata.

Daniil: Mind häirivad küll sellised kommentaarid, isegi täitsa närvi ajavad vahepeal, kuid ise ma väga midagi ei kommenteeri. Kui ka loen kommentaare, mis minu maailmapildiga võib-olla kokku ei lähe, siis ei hakka vastu kommenteerima, sest mulle tundub, et sellel ei ole väga mõtet.

Kuidas tundub, kas inimesed saavad tänapäeval liiga kergesti anonüümselt sõna võtta või on see ikkagi õigus, mis peaks inimestel igatahes olemas olema?

Maria: Mulle tundub, et me oleme tänaseks jõudnud päris heasse tasakaalu. Ühelt poolt on küll veel olemas võimalus jätta anonüümseid kommentaare, aga teisalt on olemas ka kommentaariumid registreeritud kasutajatele, kus on tegelikult asjalikum vestlus.

Loodetavasti aitavad anonüümset netikultuuri parandada ka sellised kohtukaasused, kus kommenteerijad on võetud vastutusele. Näiteks sügisel meediast läbi käinud Marika Korolevi juhtum, kus Korolev andis internetis õelutsejad kohtusse ja jäi seejuures võitjaks.

Daniil: Võib-olla ongi probleemiks just anonüümsus. Mulle tundub, et kuna pärismaailmas oma arvamust ei saa anonüümselt avaldada, siis internet või uudisteportaalid on kohad, kuhu minnakse oma agressiooni avaldama. Peab tõdema, et mulle vahepeal täitsa meeldib meelelahutuseks neid anonüümseid kommentaare lugeda, aga usun, et avalikult ei julgeks paljud ennast nii väljendada. Inimestel võiks olla õigus oma arvamust avaldada, aga juhul, kui see ei lähe üle piiri.

Teie võidutöö keskmes on nn rahumärk ehk peace. Kuidas jõudsite selleni, et ühendada rahumärk oma loovlahendusega?

Daniil: Lähteülesande nägemisel mõtlesin kohe, et sellele peab mingi hästi lihtne lahendus olema. Selline, kus saaks põhimõtteliselt ühe märgiga või hästi kiiresti oma arvamust avaldada. Võib-olla tuleneb natuke sellest, et ma ise olen ka rohkem sellist tüüpi, kes suhtleb emotikonide ja like'ide abil ja kui keegi midagi kommenteerib, siis ma pigem näitan nendega ära, mis tundeid see minus tekitab.

Sealt tuligi mõte, et vihasele kommentaarile vastukaaluks postitada lihtsalt mingi emotikon ja kui hakkasin mõtlema, et milline see olla võiks, siis tundus peace kõige sobivam. Ma igapäevaelus seda märki ei kasuta, aga minu jaoks tähendab see "lepime ära" või "okei, ärme vaidle".

Kommentaariumides kommenteerivad peamiselt need, kellel on midagi negatiivset öelda ja sellest jääb mulje, et Eesti ongi selliseid inimesi täis. Tegelikult nii ei ole ja on päris palju teisitimõtlejaid ning intelligentsemaid inimesi, kes lihtsalt ei taha vaidlusesse laskuda. Kampaania aitakski lihtsa vaevaga neid inimesi esile tuua.

Maria: Kohe, kui Daniil selle peace-mõttega välja tuli, olin 100% nõus. Mulle endale seostus sellega näiteks Vietnami sõja vastaste aktivistide liikumine ja kusagilt mälusopist kerkis üles ka maailmarahu propageerinud John Lennoni pilt. Tänapäeval küll vähem, aga paljud inimesed kasutavad seda märki endiselt või vähemasti on see neile kusagilt tuttav, mis tähendab, et kampaanias rakendamiseks ei pea selle tähendust inimestele hakkama õpetama.

Milline oli žürii tagasiside teie tööle? Milliseid positiivseid-negatiivseid omadusi toodi selle juures välja?

Daniil: Ainus negatiivne kommentaar oli selles, et osalt hakkasime oma töö käigus ise negatiivseid kommentaare uuesti esile tooma ja reprodutseerima. See oli vist asi, mida žürii ka teiste tööde puhul välja tõi.

Maria: Kampaania ise oli seevastu aga positiivse suuna ja rõõmsa väljanägemisega, mis paistis konkurentide seast silma. Tõsine või morn olek minu arvates tõukab kampaania puhul inimesi pigem eemale, samas kui positiivsus tõmbab kaasa.

Mis teie kampaaniast nüüd edasi saab?

Daniil: Nüüd tahaks vähemalt mingil kujul või mingi osa sellest päriselt ka ellu viia.

Maria: Tegelikult kohe, kui selle valmis saime, siis meil oli väga positiivne tunne selle kampaania suhtes. Uurisime juba, kas tohime seda tööd avalikustada, näiteks oma Facebookis jagada või potentsiaalsete partneritega suhelda.

Kui oma võidust teada saime, siis ülesande püstitanud Taevas Ogilvy juht Rein Iida ütles, et neil oli juba varasem plaan aidata tänavune võidutöö ellu viia. Seega läheb ilmselt mõned kuud, et kampaaniat täiendada ja suhelda potentsiaalsete meediapartneritega, kuid loodame küll, et pärast seda saab kampaania tuule tiibadesse.

KOMMENTAAR

Rein Iida, Taevas Ogilvy juht:

Žürii eelistus tulenes töö lihtsast ja selgest lahendist - kedagi ei sildistata, kellelegi negatiivselt ei osutata ja digimassi juurde ei toodeta. Ühe märgi läbi on näidatud, kuidas nii online'is kui ka offline'is väljendada oma hoiakut üleskerkinud temaatikasse.

Lauri Tikerpe, Taevas Ogilvy loovjuht:

Digitaalne vaenamine ja valimatu sõim kommentaariumides ning sotsiaalmeedias paistab tänasel hetkel valusamalt silma kui eales varem. Noored, kes veedavad suure osa oma ajast digitaalses ruumis, puutuvad sellega kokku mitte ainult iga päev, vaid iga tund. Just noortel on ka kõige suuremad võimalused seda muuta. Nad saavad olla oma käitumisega eeskujuks teistele, luua uusi positiivseid trende ja kasutada kõiki digitaalse ökosüsteemi vahendeid (mis on neile n-ö emapiimaga sisse joodetud), et oma sõnumit levitada, atraktiivseks ning kõnekaks muuta.